ÜKS leinaja kirjutab: „Kui ma lapsena Inglismaal elasin, õpetati mind oma tundeid teiste eest varjama. Mäletan, kuidas minu isa, endine sõjaväelane, ütles mulle läbi kokkupigistatud hammaste: ’Nutt jätta!’, kui olin haiget saanud. Ma ei mäleta, et minu ema oleks meile, lastele (keda oli neli), kunagi musi andnud või meid kallistanud. Olin 56-aastane, kui ma nägin, kuidas minu isa suri. Ma tundsin kohutavat kaotusevalu. Kuid alguses ma ei suutnud nutta.”

On ühiskondi, kus inimesed väljendavad oma tundeid midagi varjamata. Teistele on teada nii nende rõõm kui ka kurvastus. Kuid teisest küljest on mõnes maailma paigas, eriti just Euroopa põhjaosas ja Suurbritannias, harjutatud inimesi, iseäranis mehi, oma tundeid varjama ja emotsioone maha suruma, säilitama külma rahu ning südant kõvaks tegema. Aga kui sulle kallis inimene sureb, kas on siis vale oma leina kuidagi väljendada? Mida ütleb Piibel?

Piibli kirjutasid Vahemeremaade idaosas elanud heebrealased, kes oma tundeid vabalt väljendasid. Seal on kirjas palju näiteid inimestest, kes väljendasid oma leina midagi varjamata. Kuningas Taavet leinas oma mõrvatud poega Amnonit. Õigupoolest ta ’nuttis väga kibedasti’. (2. Saamueli 13:28–39) Ta leinas koguni siis, kui kaotas oma reetliku poja Absalomi, kes püüdis kuningavõimu vägivaldselt endale haarata. Piibli jutustuses räägitakse meile: „Siis läks kuningas [Taavet], olles vapustatud, üles värava kambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: ’Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!’” (2. Saamueli 19:1) Taavet leinas nagu kõik teisedki normaalsed isad. Ja kui palju kordi on küll lapsevanemad soovinud, et nad oleksid surnud oma laste asemel! Tundub ju väga ebaloomulik, kui laps sureb enne oma vanemat.

Kuidas reageeris Jeesus oma sõbra Laatsaruse surmale? Ta nuttis, kui läks tema haua juurde. (Johannese 11:30–38) Hiljem nuttis Maarja Magdaleena, kui ta läks Jeesuse haua juurde. (Johannese 20:11–16) Tõsi küll, kristlane, kes mõistab Piiblis esitatavat ülestõusmislootust, ei leina lohutamatult nagu mõned, kelle  uskumustel, mis puudutavad surnute olukorda, ei ole selget piiblilist alust. Aga ka tõeline kristlane, kellel on ülestõusmislootus, on normaalsete tunnetega inimene, kes kurvastab ja leinab iga lähedase inimese kaotuse pärast. – 1. Tessalooniklastele 4:13, 14.

Kuidas me tänapäeval reageerime? Kas sulle tundub, et oma tundeid välja näidata on raske või et see tekitab piinlikkust? Mida soovitavad asjatundjad? Nende kaasaegsed vaated on sageli vaid Piibli iidse inspireeritud tarkuse peegeldus. Nad ütlevad, et me peaksime oma leina välja elama, mitte maha suruma. See tuletab meile meelde selliseid vanaaja ustavaid mehi nagu Hiiob, Taavet ja Jeremija, kelle leinaväljendusi võib leida Piiblist. Nemad ei hoidnud kindlasti oma tundeid tagasi. Sellepärast ei ole tark ennast teistest eemale hoida. (Õpetussõnad 18:1) Muidugi mõista väljendatakse erineva kultuuriga ühiskondades leina erinevalt, sõltuvalt  ka antud paigas valitsevatest religioossetest uskumustest. *

Aga mida teha siis, kui sa tahaksid nutta? Nutmine kuulub inimloomuse juurde. Tuleta veel kord meelde juhtumit, kui Laatsarus oli surnud ja Jeesus „ärritus ... vaimus ja ... nuttis”. (Johannese 11:33, 35) Sellega ta näitas, et nutmine on lähedase inimese surma korral normaalne reageering.

Seda kinnitab ka see, mis juhtus Annega, emaga, kes kaotas oma lapse Racheli, keda tabas laste hällisurm (SIDS). Tema abikaasa selgitas: „Üllatav asi oli see, et kumbki meist, ei Anne ega mina, matustel ei nutnud. Kõigil teistel voolasid pisarad.” Selle peale kostis Anne: „Seda küll, aga ma olen hiljem meie mõlema eest palju nutnud. Arvan, et tõelist vapustust kogesin ma alles mõni nädal pärast seda tragöödiat, kui ma ühel päeval lõpuks üksi kodus olin. Nutsin kogu päeva. Kuid ma arvan, et see aitas mind. Tundsin ennast pärast seda paremini. Ma pidin leinama oma lapse kaotust. Arvan tõepoolest, et leinavatel inimestel tuleks lasta nutta. Kuigi on normaalne, et teised ütlevad: ’Ära nuta’, ei ole sellest tegelikult abi.”

Kuidas on mõned lähedase inimese kaotusele reageerinud? Mõtle näiteks Juanitale. Tema teab, mis tunne on jääda ilma lapsest. Tema rasedus katkes viiel korral. Nüüd kandis ta jälle last. Ja kui ta siis autoõnnetuse tõttu haiglasse viidi, oli ta muidugi mõista murelik. Kahe nädala pärast algasid tal enneaegsed sünnitusvalud. Natukese aja pärast sündis väike Vanessa, kes kaalus vaid alla ühe kilogrammi. „Olin väga erutatud,” meenutab Juanita. „Lõpuks ometi olin ma ema!”

Kuid tema õnn ei kestnud kaua. Nelja päeva pärast Vanessa suri. Juanita meenutab: „Mind valdas tühjustunne. Mind oli ilma jäetud minu emadusest. Tundsin end puudulikuna. Oli valus  tulla koju ja minna tuppa, mille olime valmistanud Vanessa jaoks, ning vaadata särgikesi, mille olin talle ostnud. Paari järgneva kuu jooksul elasin üha uuesti läbi tema sündimise päeva. Ma ei tahtnud teha mitte kellegagi mitte mingit tegemist.”

Kas see oli äärmuslik reageering? Teistel on seda ehk raske mõista, kuid need, kes on nagu Juanitagi selle ise läbi elanud, räägivad, et nad leinasid oma beebit, otsekui oleksid nad leinanud kedagi, kes on juba mõnda aega elanud. Öeldakse, et vanemad armastavad oma last juba kaua enne seda, kui ta sünnib. Eriti tugev side on ema ja lapse vahel. Kui beebi sureb, on emal tunne, et on kadunud tõeline inimene. Ja seda tuleb teistel mõista.

Üks teine ema rääkis, mida ta tundis, kui talle öeldi, et tema kuueaastane poeg on kaasasündinud südamerikke tõttu ootamatult surnud. „Sellele järgnes terve tunnete ahel – tuimus, surma eitamine, süütunne ning viha oma mehe ja arsti vastu, kuna nad ei olnud mõistnud, kui tõsine oli poisi olukord.”

Viha võib olla üks leina ilming. See võib olla viha arstide ja õdede vastu, mida tekitab tunne, et nad oleksid pidanud kadunu eest paremini hoolitsema. Või on see ehk viha sõprade ja sugulaste vastu, kes, nagu näib, räägivad või tegutsevad valesti. Mõned saavad lahkunu peale vihaseks sellepärast, et see ei hoolitsenud oma tervise eest. Stella meenutab: „Mäletan, et olin oma mehe peale vihane, kuna kõik oleks võinud minna hoopis teisiti. Kuigi ta oli väga haige, ei hoolinud ta arstide hoiatustest mitte üks raas.” Ja mõnikord põhjustavad lahkunu vastu viha ka raskused, mida tema surm leinajale kaasa toob.

Mõned tunnevad end viha pärast süüdlasena – see tähendab, et nad ehk mõistavad end hukka selle eest, et on vihased. Teised süüdistavad lähedase inimese surmas iseennast. „Ta ei oleks surnud,” veenavad nad ennast, „kui ma ainult oleksin tal varem käskinud arsti juurde minna” või „oleksin käskinud tal teise arsti juurde minna” või „oleksin tal käskinud oma tervise eest paremini hoolitseda”.

 Mõnede puhul on süütunne veelgi tugevam, eriti kui nende lähedane inimene suri äkitselt ja ootamatult. Nad hakkavad meelde tuletama neid kordi, kui nad lahkunu peale vihaseks said või temaga tülitsesid. Või tunnevad nad ehk, et nad ei olnud kadunu vastu sellised, nagu nad oleksid pidanud olema.

Paljude emade kauakestev leinaprotsess kinnitab paljude asjatundjate sõnu, et lapse surm lööb vanemate, eriti ema ellu püsiva haava.

Abikaasa kaotus on teistliiki trauma, ja seda eriti siis, kui kaasad on koos väga tegevusrohket elu elanud. See tähendab, et lõpeb kogu nende ühine elulaad – reisimine, töö, meelelahutus ja vastastikune sõltuvus.

Eunice selgitab, mis juhtus siis, kui tema abikaasa ootamatult südameinfarkti suri. „Esimese nädala jooksul olin ma emotsionaalse tuimuse seisundis, justkui oleksin lakanud funktsioneerimast. Ma ei tundnud isegi maitset ega lõhna. Minu loogikameel töötas siiski kuidagi iseseisvalt edasi. Kuna ma olin olnud oma abikaasa juures, kui teda püüti südame-kopsu taaselustamise ja ravimite abil päästa, ei vaevanud mind tavalised reaalsuse eitamise sümptomid.  Sellegipoolest valdas mind tugev frustratsioon, mul oli tunne, otsekui vaataksin pealt, kuidas auto sõidab kaljult alla, ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.”

Kas ta nuttis? „Muidugi nutsin, eriti siis, kui ma lugesin neid sadu kaastundeavaldusi, mis mulle saadeti. Nutsin neist igaühe lugemise ajal. See aitas mul kogu ülejäänud päeva vastu pidada. Kuid see mind ei aidanud, kui minult kogu aeg küsiti, kuidas ma ennast tunnen. Ma olin ju silmanähtavalt õnnetu.”

Mis aitas Eunicel leinast üle saada? „Ilma et ma oleksin seda märganudki, tegin alateadlikult otsuse oma elu edasi elada,” ütleb ta. „Kuid ma olen ikka veel kurb, kui mulle tuleb meelde, et minu mees, kes armastas elu nii väga, ei saa sellest enam rõõmu tunda.”

Raamatu Leavetaking–When and How to Say Goodbye (Millal ja kuidas tuleks hüvasti jätta) autorid annavad nõu: „Ära lase teistel endale ette kirjutada, kuidas sa peaksid käituma või mida tundma. Leinaprotsess kulgeb igal inimesel erinevalt. Teised võivad mõelda – ja öelda sullegi –, et sa leinad liiga palju või liiga vähe. Anna neile andeks ja unusta see. Kui sa püüad ennast jõuga suruda teiste või kogu ühiskonna poolt kujundatud vormi, takistad sa oma emotsionaalse tervise taastumist.”

Muidugi mõista püüab iga inimene tulla oma leinaga toime eri viisil. Me ei taha öelda, et on olemas üks ja ainus viis, mis on kõigi inimeste jaoks ilmtingimata parim. Kuid asi läheb ohtlikuks siis, kui tekib tardumus – kui leinav inimene ei suuda leppida selle olukorra reaalsusega. Sel juhul võib vaja minna kaastundlike sõprade abi. Piibel ütleb: „Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” Ära karda otsida abi, rääkida ega nutta. – Õpetussõnad 17:17.

Leinamine on inimese kaotuse korral normaalne reageering, ja selles ei ole midagi halba, kui teised sind leinamas näevad. Kuid vastamist vajavad ka järgmised küsimused: „Kuidas ma jaksan oma leina kanda? Kas süütunnet kogeda ja vihane olla on normaalne? Kuidas nende tundeavaldustega toime tulla? Mis võib aidata mul kaotusvalust ja leinast üle saada?” Järgmises osas antakse vastused neile ja teistelegi küsimustele.