Üks 25-aastane naine kirjutas: „Aastal 1981 suri minu kasuema vähki. Tema surm oli meile kasuvennaga väga raske löök. Olin 17-aastane ja minu vend oli 11-aastane. Tundsin temast väga suurt puudust. Kuna mulle oli õpetatud, et ta on nüüd taevas, siis tahtsin endalt elu võtta, et saaksin olla tema juures. Ta oli minu parim sõber.”

Tundub väga ebaõiglane, et surmal on võim võtta ära armastatud inimene. Ja kui see juhtub, võib olla äärmiselt raske taluda mõtet, et sa ei saa enam kunagi oma lähedase inimesega rääkida, koos temaga naerda või teda kallistada. Seda valu ei pruugi sugugi vaigistada see, kui sulle räägitakse, et sinule lähedane inimene on läinud taevasse.

Kuid Piibel pakub hoopis teistsugust lootust. Nagu oleme varem maininud, näitab Pühakiri, et sa võid oma kalli kadunuga lähitulevikus taas kohtuda, kuid mitte kusagil ebamäärases taevas, vaid otse siinsamas maa peal, rahulikes ja õiglastes tingimustes. Ja sel ajal on inimestel võimalus nautida täiuslikku tervist ning nad ei pea enam kunagi surema. „Kindlasti on see ainult unistus!” võivad mõned öelda.

Mida oleks vaja, et veenda sind selles, et see on kindel lootus? Et mingit tõotust uskuda, pead sa olema kindel, et see, kes selle tõotuse annab, seda ka tahab ja suudab täita. Kes on siis see, kes tõotab, et surnud hakkavad jälle elama?

Jeesus Kristus andis 31. aasta kevadel m.a.j. jõulise tõotuse: „Otsekui Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab. Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja.” (Johannese 5:21, 28, 29) Jeesus Kristus andis tõepoolest tõotuse, et miljonid inimesed, kes praegu on surnud, hakkavad jälle siin maa peal elama ja neil on võimalik jääda siia rahulikesse paradiislikesse tingimustesse igaveseks. (Luuka 23:43; Johannese 3:16; 17:3; võrdle Laul 37:29 ja Matteuse 5:5.) Kuna selle tõotuse andis Jeesus, võime olla kindlad, et  ta tahab seda meeleldi täita. Kuid kas ta suudab seda täita?

Vähem kui kaks aastat pärast selle tõotuse andmist näitas Jeesus võimsalt, et ta tahab ja ka suudab surnuid üles äratada.

Milline kurb olukord. Laatsarus oli raskesti haige. Tema kaks õde, Maarja ja Marta, saatsid Jeesusele Jordani teisele kaldale järgmise sõnumi: „Issand, vaata, see, keda sa armastad, on haige!” (Johannese 11:3) Nad teadsid, et Jeesus armastab Laatsarust. Kas ei sooviks Jeesus oma haiget sõpra näha? Kummaline küll, kuid selle asemel et viivitamatult Betaaniasse minna, jäi Jeesus veel kaheks päevaks sinna, kus ta parajasti viibis. – Johannese 11:5, 6.

Laatsarus suri mõni aeg pärast seda, kui sõnum tema haigusest teele saadeti. Jeesus teadis, millal Laatsarus suri, ja ta kavatses selles suhtes midagi ette võtta. Kui Jeesus lõpuks Betaaniasse saabus, oli tema armas sõber juba neljandat päeva surnud. (Johannese 11:17, 39) Kas suudaks Jeesus tuua ellu tagasi kellegi, kes on olnud juba nii kaua surnud?

Kuulnud, et Jeesus tuleb, jooksis energiline Marta talle vastu. (Võrdle Luuka 10:38–42.) Liigutatuna tema leinast, kinnitas Jeesus: „Sinu vend tõuseb üles!” Kui Marta tulevasse ülestõusmisse usku väljendas, ütles Jeesus talle otse: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” – Johannese 11:20–25.

Jõudnud hauakoopa juurde, käskis Jeesus selle sissepääsu ees oleva kivi ära veeretada. Seejärel, palvetanud kuuldavalt, käskis ta: „Laatsarus, tule välja!” – Johannese 11:38–43.

 Kõigi silmad olid naelutatud hauakoopale. Nüüd tuli pimedusest nähtavale üks kuju. Tema jalad ja käed olid mähistes ja tema nägu oli seotud rätikusse. „Päästke ta lahti ja laske ta minna,” käskis Jeesus. Viimane lahtipäästetud side langes maha. Tõepoolest, see oli Laatsarus, mees, kes oli olnud neli päeva surnud! – Johannese 11:44.

Johannese evangeeliumis esitatakse jutustus Laatsaruse ülesäratamisest ajaloolise tõsiasjana. Selle üksikasjad on liiga elavad, et olla ainult allegooria. Kahelda selle jutustuse ajaloolisuses tähendab kahelda kõigis Piibli imedes, kaasa arvatud Jeesuse Kristuse enda ülestõusmises. Ja eitada Jeesuse ülesäratamist tähendab eitada kristlikku usku tervikuna. – 1. Korintlastele 15:13–15.

Kui sa usud, et Jumal on olemas, ei peaks ülestõusmise uskumine valmistama sulle õigupoolest mingeid raskusi. Selgitame seda näitlikult: inimene võib oma viimase tahte ja testamendi videolindile salvestada, ning pärast tema surma võivad sugulased ja sõbrad näha ja kuulda teda selgitamas, kuidas tema varandust tuleb kasutada. Sada aastat tagasi ei oleks taolist asja suudetud ettegi kujutada. Ja veel tänapäevalgi ületab videosalvestustehnika maakera mõningates eraldatud paikades inimeste arusaamisvõime sedavõrd, et see tundub suure imena. Kui inimesedki suudavad Looja poolt antud loodusseadusi kasutada selleks, et mitmesuguseid sündmusi uuesti näha ja kuulda, kas ei peaks siis Looja suutma teha palju enamat? Kas pole seega mõistlik arvata, et Tema, kes lõi elu, suudab selle uuesti luua?

Laatsaruse ellu tagasi toomise ime lisas usku Jeesusesse ja ülestõusmisesse. (Johannese 11:41, 42; 12:9–11, 17–19) Samuti näitab see liigutaval kombel Jehoova ja ta Poja valmisolekut ning soovi surnud üles äratada.

See, kuidas Jeesus Laatsaruse surmale reageeris, heidab valgust Jumala Poja ühele väga hellale omadusele. Sügavad tunded, mida ta sel juhtumil ilmutas, näitavad selgelt, et tal on tugev soov surnud üles äratada. Me loeme: „Kui siis Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja teda nägi, heitis ta maha tema jalgade ette ning ütles talle: ’Issand, oleksid sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!’ Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus [„ohkas sügavalt”, NW] ta vaimus ja võpatas [„muutus rahutuks”, NW]. Ja ta ütles: ’Kuhu te olete ta pannud?’ Nad ütlesid temale: ’Issand, tule ja vaata!’ Jeesus nuttis. Siis ütlesid juudid: ’Vaata, kuidas ta teda armastas!’” – Johannese 11:32–36.

Jeesuse südamesttulevat kaastunnet näitavad siin kolm väljendit: „ohkas sügavalt”, „muutus rahutuks” ja „nuttis”. Algkeele sõnad, mida on kasutatud selle paeluva juhtumi edasiandmiseks, näitavad, et Jeesust puudutas kalli sõbra Laatsaruse surm ja Laatsaruse nutva õe nägemine sedavõrd sügavalt, et Tema silmist hakkasid voolama pisarad. *

Tähelepanuväärne on see, et varem oli Jeesus  kaks inimest ellu tagasi toonud. Ja tal oli kindel kavatsus teha sedasama ka Laatsarusega. (Johannese 11:11, 23, 25) Siiski ta „nuttis”. Seega ei ole inimeste ellu tagasi toomine Jeesusele lihtsalt mingi protseduur. Tema hellad ja sügavad tunded, mis sel puhul ilmnesid, näitavad selgesti, kui väga ta ihkab surma põhjustatud hädasid kaotada.

Kuna Jeesus on Jehoova Jumala „olemuse [„täpne”, NW] kuju”, ootame täiesti põhjendatult oma taevaselt Isalt sedasama. (Heebrealastele 1:3) Ustav mees Hiiob ütles Jehoova soovi kohta surnuid üles äratada: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? ... Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (Iiob 14:14, 15; meie kursiiv.) Algkeele sõna, mis antakse siin edasi sõnadega „sa igatseksid”, näitab Jumala suurt igatsust ja soovi. (1. Moosese 31:30; Laul 84:3) On selge, et Jehoova ootab ülestõusmist väga.

Kas me võime ülestõusmistõotust tõesti uskuda? Jah, selles pole kahtlust, et Jehoova ja tema Poeg soovivad ja suudavad seda tõotust täita. Mida see sinu jaoks tähendab? Sul on võimalik saada taas kokku oma kallite kadunutega just siin maa peal, kuid täiesti teistsugustes tingimustes!

Jehoova Jumal, kes pani inimkonna algul elama kaunisse aeda, on tõotanud taastada siia maa peale Paradiisi, mille üle valitseb Tema taevane Kuningriik nüüd juba aussetõstetud Jeesuse Kristuse juhtimisel. (1. Moosese 2:7–9; Matteuse 6:10; Luuka 23:42, 43) Selles taastatud Paradiisis on inimperel väljavaade nautida lõputut elu, vabana kõigist haigustest ja tõbedest. (Ilmutuse 21:1–4; võrdle Iiob 33:25; Jesaja 35:5–7.) Siis on täielikult kadunud ka vihkamine, rassilised eelarvamused, etniline vägivald ja majandusraskused. Jeesuse Kristuse kaudu äratab Jehoova Jumal surnud inimesed just sellise puhastatud maa peale.

Nüüd on selline lootus sellel kristlikul naisel, keda mainisime selle osa alguses. Mitu aastat pärast tema ema surma aitasid Jehoova tunnistajad tal hoolikalt Piiblit uurida. Ta meenutab: „Ma nutsin, kui sain teada ülestõusmislootusest. Oli imeline teada, et ma saan jälle oma ema näha.”

Kui sinugi süda igatseb mõnda lähedast inimest jälle näha, aitavad Jehoova tunnistajad meeleldi sul teada saada, kuidas sinagi võid selle kindla lootuse omaks võtta. Miks mitte nendega ühendust võtta lähimas kuningriigisaalis või kirjutada lähimal aadressil, mis on toodud leheküljel 32.