1.–3. Milline vaenlane on meil kõigil kannul ja mida lohutavat Piibel seoses sellega õpetab?

KUJUTLE, et põgened metsiku vaenlase eest. Ta on sinust märksa kiirem ja tugevam. Sa tead tema julmust, sest oled näinud, kuidas ta on su sõpru tapnud. Kui väga sa ka ei püüaks tema eest ära joosta, jõuab ta üha lähemale. Olukord näib lootusetu. Äkki märkad enda kõrval kedagi, kes on sulle appi tulnud. Ta on su vaenlasest kaugelt vägevam ja lubab sind aidata. Milline kergendus!

² Teatud mõttes on selline vihamees sul tõesti kannul. Ta on meil kõigil kannul. Nagu eelmisest peatükist nägime, nimetab Piibel surma vaenlaseks. Keegi meist ei suuda tema eest põgeneda ega temast võitu saada. Enamik meist on näinud, kuidas see vaenlane on meie lähedastelt elu võtnud. Ent Jehoova on surmast kaugelt vägevam ja ta on armastavalt meile appi tulnud. Sealjuures on ta juba tõestanud, et ta suudab seda vaenlast võita. Ja ta tõotab surmaga lõpparve teha! Piibel ütleb: „Viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm.” (1. Korintlastele 15:26.) See on tõesti hea sõnum.

 ³ Vaadelgem kõigepealt, mida inimesed tunnevad, kui selle vaenlase hoop tabab kedagi nende lähedast. Nii mõistame paremini ühe imelise tõotuse väärtust. Nimelt on Jehoova lubanud, et surnud saavad jälle elavaks. (Jesaja 26:19.) Nad äratatakse ellu! See tähendab, et meie kallitel kadunutel on tulevikulootus.

4. a) Miks võib öelda, et Jeesuse tunded seoses lähedase inimese surmaga õpetavad meile midagi Jehoova tunnete kohta? b) Kellega sai Jeesus lähedaseks sõbraks?

⁴ Kas surm on röövinud sinult mõne lähedase? Armastatud inimese surma korral võivad kaotusvalu, kurbus ja abituse tunne näida talumatud. Sellistel aegadel võime leida Jumala sõnast lohutust. (Loe 2. Korintlastele 1:3, 4.) Piiblist saame teada, kuidas Jehoova ja Jeesus surmale vaatavad. Jeesus, kes oli oma taevase isa täiuslik peegeldus, tundis ka ise lähedase inimese surmaga kaasnevat kaotusvalu. (Johannese 14:9.) Tal oli Jeruusalemmas käies tavaks külastada Laatsarust ning tema õdesid Maarjat ja Martat, kes elasid naabruses asuvas Betaania linnas. Nad said lähedasteks sõpradeks. Piibel ütleb: „Jeesus armastas Martat, tema õde ja Laatsarust.” (Johannese 11:5.) Ent nagu eelmisest peatükist nägime, Laatsarus suri.

5., 6. a) Kuidas mõjus Jeesusele see, kui ta nägi Laatsaruse sugulasi ja sõpru leinavalus? b) Millist julgustust me leiame tõsiasjast, et Jeesus kurvastas?

⁵ Mida Jeesus tundis, kui tema sõber suri? Piibel annab teada, et ta saabus Laatsaruse sugulaste ja sõprade juurde ajal, kui need leinavalus olles kadunut taga nutsid. See vaatepilt „puudutas ... teda hingepõhjani ja teda valdas suur kurbus”. Seejärel ütleb jutustus, et „Jeesuse silmist voolasid pisarad”. (Johannese 11:33, 35.) Kas Jeesus kurvastas sellepärast, et ta ei näinud olukorrast väljapääsu? Sugugi mitte, ta teadis, et peagi sünnib võrratu ime.  (Johannese 11:3, 4.) Siiski tundis ta valu ja kurbust, mida toob lähedase inimese surm.

⁶ Jeesuse kurvastus on meile ühes mõttes julgustuseks: see näitab, et Jeesus ja tema isa Jehoova vihkavad surma. Kuid Jumal Jehoova suudab sellest vaenlasest võitu saada! Vaadelgem, mida Jumal võimaldas Jeesusel järgnevalt teha.

7., 8. Miks näis Laatsaruse olukord inimlikust seisukohast lootusetu, ent mida Jeesus tegi?

⁷ Laatsarus oli maetud koopasse, mille avausele oli pandud kivi. Jeesus käskis kivi koopasuu eest ära lükata. Marta oli vastu, sest Laatsaruse surmast oli möödas neli päeva ja surnukeha oli ilmselt hakanud juba lagunema. (Johannese 11:39.) Inimlikust seisukohast vaadatuna näis Laatsaruse olukord lootusetu.

⁸ Kivi veeretati siiski ära ning Jeesus hüüdis valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Mis sai edasi? „Mees, kes oli olnud surnud, tuli välja.” (Johannese 11:43, 44.) Kujutle, millist rõõmu võisid sealviibijad tunda! Ükskõik kas Laatsarus oli nende vend või muu sugulane, sõber või naaber, teadsid nad, et ta on surnud. Ja ometigi seal ta seisis – seesama armas inimene – jälle nende keskel. See võis näida liiga hea, et olla tõsi. Paljud kindlasti embasid Laatsarust rõõmujoovastuses. See oli triumf surma üle!

9., 10. a) Kuidas näitas Jeesus, et ta äratab Laatsaruse üles Jumala väega? b) Mida annab meile see, kui loeme Piiblist ülesäratamise juhtumeid?

⁹ Jeesus ei väitnud, et see hämmastav imetegu sündis tema enda väe abil. Palves, mille ta lausus vahetult enne Laatsaruse väljahüüdmist, näitas ta selgelt, et ülestõusmine saab teoks Jehoova väega. (Loe Johannese 11:41, 42.) See polnud ainuke kord, kui Jehoova kasutas oma väge sellisel eesmärgil. Õigupoolest on Laatsaruse ülesäratamine  vaid üks üheksast samalaadsest imest, mis on kirjas Jumala sõnas. * Neid jutustusi on nauding lugeda ja uurida. Nendest ilmneb, et Jumal ei ole erapoolik, kuna ülesäratatute hulgas oli noori ja vanu, mehi ja naisi, iisraellasi ja mitteiisraellasi. Need on ka väga liigutavad lood. Piibel räägib, et siis, kui Jeesus äratas ühe tütarlapse surnuist üles, valdas selle vanemaid „meeletu rõõm”. (Markuse 5:42.) Jehoova andis neile sellist põhjust rõõmustamiseks, mida nad iial ei unustanud.

¹⁰ Muidugi surid Jeesuse ülesäratatud inimesed viimaks jälle. Kas see tähendab, et nende ülesäratamisel polnudki mõtet? Mitte sugugi. Need piiblilood kinnitavad tähtsaid tõdesid ning annavad meile alust lootuseks.

11. Kuidas kinnitab Laatsaruse ülesäratamise lugu Koguja 9:5 sõnade tõelevastavust?

¹¹ Piibel õpetab, et „surnud ei tea midagi”. (Koguja 9:5.) Nad pole elus ega jätka teadvuslikku eksistentsi kuskil mujal. Laatsaruse lugu kinnitab seda. Kas ellu naasnud Laatsarus jagas inimestele haaravaid muljeid taevas viibimisest? Või ehk jutustas kohutavaid lugusid põrgutulest? Ei, Piibel ei ütle, et Laatsarus oleks midagi sellist rääkinud. Neli päeva, kui ta oli surnud, ei olnud ta teadvuse juures ega teadnud midagi. Laatsarus lihtsalt magas surmaund. (Johannese 11:11.)

12. Mis osutab sellele, et Laatsaruse ülesäratamine on tõestisündinud lugu?

¹² Laatsaruse lugu kinnitab ka seda, et surnute ülesäratamine pole fantaasia, vaid tõelisus. Jeesus äratas Laatsaruse üles suure hulga tunnistajate nähes. Isegi usujuhid, kes  Jeesust vihkasid, ei salanud seda imet. Nad kurtsid: „Mis me peame tegema? See inimene teeb palju tunnustähti.” (Johannese 11:47.) Paljud rahva hulgast tahtsid ülesäratatud meest oma silmaga näha. Tulemuseks oli see, et veelgi rohkem inimesi uskus Jeesusesse. Laatsarus oli neile elavaks tõendiks selle kohta, et Jeesus on Jumala saadik. Tõendid osutasid sellele nii ümberlükkamatult, et kalgi südamega juudi usujuhid pidasid nõu nii Jeesuse kui ka Laatsaruse ära tappa. (Johannese 11:53; 12:9–11.)

13. Mis alust on uskuda, et Jehoova suudab surnuid üles äratada?

¹³ Kas ülestõusmist uskuda on ebarealistlik? Mitte sugugi. Jeesus õpetas, et tuleb aeg, mil „kõik, kes on haudades”, äratatakse üles. (Johannese 5:28.) Jehoova on kõige elava looja. Miks siis kahelda tema võimes elu taastada? Muidugi peaksime esmalt olema veendunud, et Jehoova suudab surmaunes viibijaid meeles pidada. Kas suudab? Mõelgem järgnevale: universumis on loendamatuid triljoneid tähti, ometi teab Jumal neid kõiki nimepidi. (Jesaja 40:26.) Samuti mäletab Jumal Jehoova kõiki üksikasju meie kallite kadunute kohta ning ta on valmis neid inimesi ellu tagasi tooma.

14., 15. Mida tunneb Jehoova seoses surnute ülesäratamisega, nagu ilmneb Iiobi sõnadest?

¹⁴ Ent mida Jehoova tunneb seoses surnute ülesäratamisega? Piibel õpetab, et ta tõesti tahab surnuid ellu tagasi tuua. Ustav mees Iiob küsis: „Kui inimene sureb, kas saab ta jälle elavaks?” Seejärel ütles ta, et on valmis ootama surmavallas kuni ajani, mil Jumal teda meeles peab. Ta lausus Jehoovale: „Siis sa hüüad ja ma vastan sulle. Sa igatsed oma kätetööd.” (Iiob 14:13–15.)

¹⁵ Jah, Jehoova lausa igatseb aega, mil ta saab surnuid ellu äratada. Kas pole see südantsoojendav? Aga rääkigem nüüd eelseisvast surnute ülestõusmisest. Kes siis üles äratatakse ja kuhu?

16. Millistesse oludesse äratatakse surnud?

¹⁶ Piiblis kirjeldatud ülesäratamise juhtumid heidavad rohkelt valgust eelseisvale surnute ülesäratamisele. Inimesed, kes äratati tagasi maisesse ellu, said taas kokku oma lähedastega. Samuti on ka tulevikus, kuid eelseisev ülesäratamise aeg on veelgi rõõmurikkam. Nagu 3. peatükk selgitas, on Jumalal eesmärk muuta kogu maa paradiisiks. Seega ei äratata surnuid maailma, mis on täis sõdimist, kuritegevust ja haigusi. Ülestõusnutele antakse võimalus elada igavesti maa peal rahu- ja rõõmuküllastes oludes.

17. Kui ulatuslik on tulevane ülesäratamine?

¹⁷ Kes äratatakse üles? Jeesus ütles, et „kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Jeesuse] häält ja tulevad välja”. (Johannese 5:28, 29.) Sarnase mõtte ütleb ka Ilmutus 20:13: „Meri andis tagasi surnud, kes temas olid, ning surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid.” (Vaata lisast „Mis on surmavald?”.) Surmavald tehakse tühjaks, mis osutab sellele, et kõik need miljardid inimesed, kes seal surmaund magavad, saavad jälle elavaks. Apostel Paulus ütles: „Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused.” (Apostlite teod 24:15.) Mida see tähendab?

18. Kes on ülesäratatavate „õigete” hulgas ning millest võib ülestõusmislootus sind vabastada?

¹⁸ „Õigete” hulka kuuluvad paljud enne Jeesust elanud inimesed, kellest Piibel räägib. Meenuda võivad Noa, Aabraham, Saara, Mooses, Rutt, Ester ja paljud teised. Mõningatest sellistest usumeestest ja -naistest räägitakse kirjas heebrealastele 11. peatükis. Lisaks neile on „õigete” hulgas ka nüüdisajal surnud Jehoova teenijad. Tänu ülestõusmislootusele ei pea me kartma surma. (Heebrealastele 2:15.)

19. Kes on „ülekohtused” ning millise võimaluse Jehoova neile annab?

¹⁹ Mis saab aga neist, kes elus olles ei teeninud Jehoovat  ega kuuletunud talle, kuna nad teda ei tundnud? Neid miljardeid „ülekohtusi” ei unustata. Ka nemad äratatakse üles ning neile antakse aega tõelist Jumalat tundma õppida ja teenima hakata. Surnute ülestõusmine toimub tuhande aasta kestel ning kõigile ülesäratatutele antakse võimalus teenida Jehoovat koos teiste ustavate inimestega maa peal. See on kahtlemata imetore aeg. Seda perioodi nimetatakse Piiblis ka kohtupäevaks. *

20. Mis on Gehenna ja kes sinna lähevad?

²⁰ Kas see tähendab, et üles äratatakse viimne kui üks inimene, kes kunagi on elanud? Ei, seda see ei tähenda. Piibel annab teada, et osa surnuid on Gehennas, mis on paljudes eestikeelsetes piiblitõlgetes tõlgitud vastega „põrgu”. (Luuka 12:5.) Gehenna sai oma nime muistse Jeruusalemma külje all paiknenud prügimäe järgi, kus põletati laipu ja rämpsu. Sinna visati selliste inimeste surnukehad, keda juudid ei pidanud matmise ja ülesäratamise vääriliseks. Seetõttu sümboliseerib Gehenna tabavalt lõplikku kadu. Kuigi Jeesus etendab rolli kohtumõistmises elavate ja surnute üle, on Jehoova ise kõrgeim kohtunik. (Apostlite teod 10:42.) Ta ei ärata kindlasti üles neid, kes on osutunud tema silmis õelaks ja paadunuks.

21., 22. a) Millisest teist laadi ülestõusmisest räägib Piibel? b) Kes oli esimene, kes äratati üles vaimolendina?

²¹ Piibel näitab, et on olemas ka teist laadi ülestõusmine – ülestõusmine vaimolendina taevaseks eluks. Seal on kirjeldatud ainult ühte sedalaadi juhtumit ja see on Jeesus Kristuse ülestõusmine.

²² Kui Jeesus hukati, ei jätnud Jehoova oma ustavat poega surmavalda. (Laul 16:10; Apostlite teod 13:34, 35.)  Jumal äratas Jeesuse üles, kuid mitte enam inimesena. Apostel Peetrus kirjutab, et Kristus „surmati inimesena, aga tehti elavaks vaimuna”. (1. Peetruse 3:18.) See oli erakordne ime. Jeesus oli jälle elav ning koguni võimas vaimolend! (Loe 1. Korintlastele 15:3–6.) Jeesus oli esimene, kes sai sellise ülesäratamise osaliseks, ent ta ei pidanud jääma viimaseks. (Johannese 3:13.)

23., 24. Kes kuuluvad Jeesuse väiksesse karja ja kui palju neid on?

²³ Surmapäeva lähenedes rääkis Jeesus oma ustavatele järelkäijatele, et ta läheb peagi taevasse, et neile „elupaik valmis seada”. (Johannese 14:2.) Jeesus nimetas neid, kel on taevane lootus, „väikseks karjaks”. (Luuka 12:32.) Kui palju ustavaid kristlasi pidi kuuluma sellesse suhteliselt väiksesse gruppi? Kirjakohas Ilmutus 14:1 ütleb apostel Johannes: „Ma nägin Talle [Jeesus Kristust] seismas Siioni mäel ja koos temaga oli 144 000, kelle laubale on kirjutatud tema nimi ja ta isa nimi.”

²⁴ Need 144 000 kristlast, kelle hulgas on ka ustavad apostlid, äratatakse üles taevaseks eluks. Millal see ülestõusmine aset leiab? Apostel Paulus kirjutas, et see toimub Kristuse kohaloleku ajal. (1. Korintlastele 15:23.) Nagu 9. peatükk selgitab, elamegi meie praegu sellel ajal. Seega need vähesed järelejäänud 144 000 hulgast, kes praegusajal surevad, äratatakse silmapilkselt üles taevaseks eluks. (1. Korintlastele 15:51–55.) Valdaval osal surnutest on aga väljavaade ärgata ellu saabuvas maises paradiisis.

25. Millest räägib järgmine peatükk?

²⁵ Jehoova saavutab tõesti meie vaenlase, surma üle võidu ning kaotab selle ära igaveseks ajaks! (Loe Jesaja 25:8.) Sa võid aga mõelda: mida hakkavad taevas tegema need, kes sinna üles äratatakse? Neist saavad Jumala kuningriigi ehk imelise taevase valitsuse liikmed. Sellest valitsusest räägib lähemalt järgmine peatükk.