PIIBLI algtekstis esinevad heebrea sõna šeool ning selle kreeka vaste hades rohkem kui 70 korda. Mõlemad sõnad on seotud surmaga. Mõned piiblitõlked annavad need edasi vastega „surmavald”, ent ka näiteks sõnadega „haud” ja „põrgu”. Mida „surmavald” endast kujutab? Vaadelgem, kuidas seda mõistet Piiblis kasutatakse.

Koguja 9:10 ütleb: „Surmavallas, kuhu sa lähed, ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust.” Kas see tähendab, et surmavald on tavaline haud, kuhu surnu on maetud? Ei. Konkreetsest matmispaigast rääkides kasutab Piibel hoopis teisi heebrea ja kreeka sõnu, mitte sõnu šeool ja hades. (1. Moosese 23:7–9; Matteuse 28:1.) Samuti ei kasuta Piibel sõna šeool sellise haua kohta, kuhu on maetud rohkem inimesi, nagu näiteks perekonna haud või massihaud. (1. Moosese 49:30, 31.)

Mis laadi paik surmavald siis on? Pühakiri näitab, et see on midagi palju ulatuslikumat kui isegi suurim massihaud. Näiteks Jesaja 5:14 märgib, et surmavald „ajab oma suu pärani lahti”. Ehkki surmavald on juba neelanud lugematul hulgal inimesi, näib, et ta isu ei saa kunagi täis. (Õpetussõnad 30:15, 16.) Kui matmispaikadesse mahub üksnes teatud hulk surnuid, siis surmavald on Piibli sõnul täitumatu. (Õpetussõnad 27:20.) Surmavald on piiritu. Seega näitab Piibel, et surmavald pole mingi sõnasõnaline paik konkreetses asukohas. See on hoopis sümboolne paik, kus puhkab surmaunes enamik neist, kes on kunagi elanud.

Piibli ülestõusmisõpetus aitab meil surmavalla mõistest paremini aru saada. Jumala sõna seostab selle niisuguse surmaga, millest on väljapääsutee ülestõusmise kaudu. *  (Iiob 14:13; Apostlite teod 2:31; Ilmutus 20:13.) Lisaks näitab Jumala sõna, et surmavallas ei viibi mitte ainult need, kes elus olles teenisid Jehoovat, vaid ka paljud, kes teda ei teeninud. (1. Moosese 37:35; Laul 55:15.) Seepärast ütlebki Piibel, et „Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused”. (Apostlite teod 24:15.)