Annette’i ründaja haaras temast kinni, ja enne kui tüdruk arugi sai, mis toimub, oli ta juba pikali. „Püüdsin teha kõik mis võimalik, et talle vastu panna,” räägib Annette. „Üritasin karjuda, kuid kurgust tuli ainult kähin. Ma tõukasin, lõin ja küünistasin teda. Ja siis tundsin noatorget. Jäin täiesti jõuetuks.”

Kui selline asi oleks juhtunud sinuga, siis mida sa teeksid?

Isegi kui sa võtad tarvitusele ettevaatusabinõud, näiteks oled õhtuti väljas käies eriti valvas, võib vahel siiski halbu asju juhtuda. Piibel ütleb: „Kiire ei võida alati jooksu ... taiplikul [pole alati] edu, sest ettearvamatud sündmused tabavad neid kõiki.” (Koguja 9:11.)

Osa noori, nagu Annette, on sattunud võhivõõra ohvriks, teisi aga on rünnanud tuttav või koguni oma pereliige. Natalie oli vaid 10-aastane, kui tema naabruses elav teismeline poiss teda seksuaalselt kuritarvitas. „Olin alguses nii hirmul ja tundsin nii suurt häbi, et ei rääkinud sellest kellelegi,” meenutab ta.

Annette võitleb juhtunu pärast siiani süütundega. „Ketran muudkui peas läbi seda, mis tol õhtul juhtus,” ütleb ta. „Mõtlen, et oleksin pidanud rohkem vastu panema. Noatorke järel olin aga hirmust halvatud. Kuigi tegin kõik, mis suutsin, tunnen, et oleksin pidanud tegema midagi enamat.”

Ka Natalie võitleb süütundega. „Ma ei oleks tohtinud olla nii usaldav,” lausub ta. „Mu vanemad olid selge sõnaga öelnud, et peame õues mängides õega koos olema. Mina aga ei kuulanud sõna. Seepärast tunnen, et andsin ise sellele poisile võimaluse end ära kasutada. Juhtunu oli ränk löök mu pereliikmetele ja ma tunnen end süüdi, et neile nii palju valu tegin. Just see painab mind kõige enam.”

Kui tunned end samamoodi nagu Annette või Natalie, siis tea, et vägistatu on alati ohver. Mõned inimesed vähendavad juhtunu tõsidust, öeldes, et mehed jäävad meesteks või et vägistatu on toimunus ise süüdi. Tegelikult pole vägistamine mitte kunagi õigustatud. Kui sina oled langenud sellise jubeda kuriteo ohvriks, siis pea meeles: sina pole süüdi.

Seda on küll kerge öelda, kuid palju raskem uskuda. Mõned eelistavad toimunust vaikida ning piinlevad süütunde ja teiste negatiivsete emotsioonide küüsis. Ent kellele sa vaikimisega tegelikult teene teed, kas endale või hoopis vägistajale? Võiksid kaaluda alternatiivi.

Piibel annab teada, et jumalakartlik mees Iiob ütles oma elu süngeimail päevil: „Ma ... räägin oma hingekibeduses!” (Iiob 10:1.) Rääkimine aitaks ehk sindki. Kui räägid toimunust mõnele usaldusväärsele inimesele, võib see aidata sul eluga edasi minna ning su hingevalu vaigistada.

Annette koges, et sellest on tõesti abi. Ta jutustab: „Rääkisin sellest heale sõbrannale ning ta õhutas mind pöörduma kogudusevanemate poole. Mul on hea meel, et seda tegin. Nad vestlesid minuga mitu korda ja kinnitasid mulle, et mina pole juhtunus süüdi. Just seda oligi mul tarvis kuulda. Minul polnud selles asjas vähimatki süüd.”

Natalie rääkis toimunust oma vanematele. „Nad olid mulle suureks toeks,” ütleb ta. „Nad julgustasid mind oma tunnetest rääkima. See leevendas mu kurbust ja viha.”

Natalie sai lohutust ka palvetamisest. Ta sõnab: „Jumalaga rääkimine aitas mind, eriti siis, kui tundsin, et ei suuda end avada ühelegi inimesele. Palvetades tunnen end vabalt. Nii leian tõelise meelerahu.”

Sa võid olla kindel, et aja möödudes ka sinu haavad paranevad. (Koguja 3:3.) Hoolitse nii oma keha kui ka vaimu eest. Puhka piisavalt. Ja mis peamine, looda Jumal Jehoovale, „kes lohutab meid igas olukorras”. (2. Korintlastele 1:3, 4, allmärkus.)

Kui oled tüdruk ja su poiss avaldab sulle survet teha midagi sobimatut, pole vale öelda talle kindlameelselt: „Ära tee!” või „Ära puutu mind!” Ära anna järele kartusest oma poisist ilma jääda. Kui ta su seetõttu maha jätab, polegi ta sind väärt. Sa väärid tõelist meest, kes austab sind ja su põhimõtteid.

„Kui ma põhikoolis käisin, kiskusid poisid mind selja tagant rinnahoidjast ja tegid alandavaid märkusi. Nad ütlesid näiteks, et tunneksin end jube hästi, kui nendega seksiksin.” (Coretta)

Kas need poisid ...

1. tegid nalja?

2. flirtisid temaga?

3. ahistasid teda seksuaalselt?

„Üks poiss hakkas bussis mulle nilbusi ütlema ja mind käperdama. Lõin ta käe ära ja käskisin tal eemale hoida. Ta vaatas mind nagu hullumeelset.” (Candice)

Kas see poiss ...

1. tegi nalja?

2. flirtis temaga?

3. ahistas teda seksuaalselt?

„Eelmisel aastal rääkis üks poiss mulle kogu aeg, et ma meeldin talle ja et ta tahaks minuga käima hakata, ehkki ma olin talle korduvalt „ei” öelnud. Mõnikord hakkas ta mu kätt silitama. Käskisin tal selle lõpetada, aga ta ei kuulanud. Ükskord, kui ma kingapaela sidusin, andis ta mulle patsu tagumikule.” (Bethany)

Kas see poiss ...

1. tegi nalja?

2. flirtis temaga?

3. ahistas teda seksuaalselt?

Kõigil kolmel juhul on õige variant C.

Mille poolest erineb seksuaalne ahistamine flirtimisest ja naljategemisest?

Seksuaalne ahistamine on ühepoolne ning jätkub ka pärast seda, kui ohver on käskinud ahistajal see lõpetada.

Ahistamine on tõsine asi. See võib viia seksuaalvägivallani.