EHKKI jumaliku juhtimise vastu mässu tõstnud inimsugu oli selle tagajärjel madaldunud eluviisini, mis viis kaduvusse, ei jätnud Jumal neid lootusetusse olukorda. Piibel selgitab: „On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla – mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest – ometi lootuse peale, sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse” (Roomlastele 8:20, 21). Jah, Jumal andis esimese inimpaari järglastele lootuse – kindla lootuse, et inimkond saab päritud patust ja surmast vabaks. Nad võisid taas luua lähedased suhted Jehoova Jumalaga. Kuidas?

² Kui Aadam ja Eeva patustasid, röövisid nad oma järglastelt väljavaate elada maa peal rahuldustpakkuvat elu igavesti. Võttes endile vabaduse otsustada ise, mis on õige ja mis on vale, müüsid nad oma tulevased lapsed patu ja surma orjusse. Neile sündinud järeltulijaid võiks võrrelda orjadega, kes on vangis kaugel saarel, kus valitsevad julmad kuningad. Jah, surm on valitsenud kui kuningas inimkonna üle, kelle on orjastanud teine kuningas – patt (Roomlastele 5:14, 21). Tundub, et pole kedagi, kes inimesed vabastada võiks. Müüs ju nende esivanem nad orjusse! Ent üks heasoovlik mees läkitab oma poja, kes maksab kogu nõutava hinna, et kõik orjakütkes olijad vabaks saaksid (Laul 51:7; 146:4; Roomlastele 8:2).

³ Selles pildis kujutab orje vabastav mees Jehoova Jumalat. Vabastuse eest nõutud hinna maksnud poeg on Jeesus Kristus. Jumala ainusündinud Pojana oli ta olemas juba enne inimeseks saamist (Johannese 3:16). Ta oli Jehoova esmaloodu ning tema kaudu  tulid olemasollu kõik teised loodud universumis (Koloslastele 1:15, 16). Jehoova kandis oma vaimolendist Poja elu ime läbi ühe neitsi emaihusse, nii et laps võis sündida täiusliku inimesena, mistõttu saadi maksta vajalik, jumaliku õiguse nõudeid rahuldav hind (Luuka 1:26–31, 34, 35).

⁴ Kui Jeesus oli 30 aastat vana, ristiti ta Jordani jões. Ristimise ajal võiti teda püha vaimu ehk Jumala tegeva jõuga. Nõnda sai temast Kristus, mis tähendab ’võitut’ (Luuka 3:21, 22). Jeesuse teenistustöö maa peal kestis kolm ja pool aastat. Nende aastate kestel andis ta oma järelkäijatele õpetust „Jumala riigi”, taevase  valitsuse kohta, mille all inimkond jõuab taas rahumeelsete suheteni Jehoova Jumalaga (Luuka 4:43; Matteuse 4:17). Jeesus teadis, kuidas inimesed saavad õnnelikult elada, ning andis oma järelkäijatele konkreetseid juhtnööre õnne kohta. Võiksid avada Piibli Matteuse 5.–7. peatüki kohalt ning lugeda mäejutluses sisalduvaid õpetusi.

⁵ Erinevalt Aadamast elas Jeesus kõigiti Jumalale sõnakuulelikku elu. Tema „ei teinud pattu” (1. Peetruse 2:22; Heebrealastele 7:26). Tegelikult oli tal õigus elada maa peal igavesti, ent ta ’jättis oma elu’, et maksta Jumalale tagasi see, mille Aadam oli kaotanud. Piinapostil loobus Jeesus oma täiuslikust inimelust (Johannese 10:17; 19:17, 18, 28–30; Roomlastele 5:19, 21; Filiplastele 2:8). Seda tehes tõi Jeesus luna ehk maksis vajalikku hinna, et osta inimkond patu ja surma orjusest välja (Matteuse 20:28). Kujuta ette, et sa oled sõna otseses mõttes orjuses ning sa pead mingis käitises ränka tööd tegema. Kas ei tunneks sa sügavat tänumeelt selle vastu, kes hoolitseb sinu orjusest vabastamise eest, ning selle vastu, kes vabatahtlikult ohverdab oma elu sinu eest? Tänu lunastuskorraldusele on avanenud sulle võimalus pöörduda Jumala üleuniversumilisse perekonda tagasi ning elada tõeliselt rahuldustpakkuvat elu, vabana patu ja surma orjusest (2. Korintlastele 5:14, 15).

⁶ Teades ja hinnates seda Jehoova osutatud ärateenimata lahkust, on sul veelgi enam põhjust rakendada Piibli tarkusesõnu ka enda elus. Võtkem näiteks ühe kõige raskemini rakendatava põhimõtte – andestada teistele, kui nad on meie vastu eksinud. Kas mäletad 2. õppetükis käsitletud Koloslastele 3. peatüki salme 12–14? Neis salmides kutsutakse üles andestama teistele ka siis, kui ehk ongi põhjust kaebuseks nende peale. Kaastekstist selgub, miks: „Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!” (EP 97). Kui hindad sügavalt seda, mida Jehoova ja Jeesus Kristus on inimkonna heaks teinud, ajendab see sind andestama teistele nende mis tahes eksimused, eriti veel, kui nad kahetsevad ja andestust paluvad.