Aastal 1906 andis piibliõpetlane Rudolf Kittel (1853–1929) Saksamaal trükki esimese Biblia Hebraica (BHK). Seda ladinakeelset nime, mille tähenduseks on „heebrea piibel”, hakati kasutama ka hilisemate piibli heebreakeelse osa standardtekstide kohta. (Vt MASOREETNE TEKST).

Kitteli esimese ja teise väljaande aluseks (teine ilmus aastatel 1909–1913) oli Jakob ben Chajimi Rabidepiibel, mille oli välja andnud Daniel Bomberg Itaalias Veneetsias aastatel 1524–1525. Kitteli kolmanda Biblia Hebraica (BHK3) lõpetasid Kitteli kaastöölised aastal 1937 ja selle aluseks oli palju vanem heebreakeelne tekst, Leningradi koodeks (B 19^A). Leningradi koodeks on vanim piibli heebreakeelse osa terviklik käsikiri ja on dateeritud ajavahemikku 1008 või 1009 m.a.j. (Vt CODEX LENINGRADENSIS.) Hilisematesse Biblia Hebraica väljaannetesse (1951–1955) on lisatud ka väljavõtteid Surnumere kirjarullidest ja need väljaanded võeti aluseks, kui koostati piibli heebreakeelse osa „Uue maailma tõlget” (1953–1960).

Veel hilisemad väljaanded on Biblia Hebraica Stuttgartensia (BHS, 1967–1977) ja Biblia Hebraica Quinta (BHQ, alates 2004) ning mõlemad kajastavad Surnumere kirjarullide ja teiste muistsete käsikirjade põhjal tehtud uurimistöö tulemusi. Nende väljaannete põhitekstiks on Leningradi koodeks ning allmärkustes on toodud alternatiivseid sõnastusi sellistest allikatest nagu Samaaria pentateuh, kreekakeelne Septuaginta, arameakeelsed targumid, ladinakeelne Vulgata ja süüriakeelne pešitta. Ingliskeelse „Uue maailma tõlke” 1984. ja 2013. aasta uuendatud väljaannete koostamisel on kasutatud just neid kõige hilisemaid väljaandeid. (Vt lisa A3.)