See koodeks ehk käsikiri on kirjutatud kreeka keeles ja pärineb 5. sajandi algusest. Algselt hõlmas see kogu piiblit. 11.-17. sajandini (aastani 1627) kuulus see Aleksandria patriarhile Egiptuses ja sealt tuli ka nimi Codex Alexandrinus. Käsikiri on kirjutatud kvaliteetsele veläänile ja seda on tehtud untsiaalkirjas. (Vt KÄSIKIRI; UNTSIAAL.) Algselt oli selles arvatavasti 820 lehte, kuid tänapäeval on säilinud 773. Praegu asub see nelja köitena Briti Raamatukogus Londonis. Esimeses kolmes köites on piibli heebreakeelne osa (nn vana testament) ja see on ümber kirjutatud Septuagintast ja neljandas köites on piibli kreekakeelne osa (nn uus testament).

See koodeks oli üks esimesi kreekakeelseid käsikirju, mis sai õpetlastele kättesaadavaks. Seda peetakse üheks kõige väärtuslikumaks Septuaginta ja piibli kreekakeelse osa käsikirjaks. Seetõttu on see üks põhilisemaid allikaid, millel rajanevad tänapäeva piiblitõlked. Õpetlased kasutavad tihti Codex Alexandrinus’t, Codex Sinaiticus’t ja Codex Vaticanus’t, et teha kindlaks, kas ümberkirjutajad on teinud hilisemates käsikirjades mõne vea või midagi juurde lisanud. (Vt Lu 10:1 kommentaari ja lisa A5.)