(u 260 – u 340), ajaloolane, õpetlane ja teoloog, sündis arvatavasti Kaisareas Iisraelis. Eusebiost peetakse kirikuloo isaks.

Ta oli tuntud nimede all Eusebios Kaisareast ning ka Eusebios Pamphili, mille ta võttis endale Kaisarea kirikupea Pamphilose järgi. Aastal 313 sai Eusebiosest Kaisarea piiskop.

Eusebiose kirjatööd pakuvad huvi ka piibliuurijatele, kuna need aitavad teha kindlaks mõningaid piiblis mainitud paiku ning annavad taustinfot mõne piibli raamatu kohta. Eusebiose teost „Kiriku ajalugu”, mille ta avaldas ilmselt aastal 324, peetakse kõige olulisemaks antiikajast pärinevaks kirikuajaloo allikaks. See käsitleb varakristluse ajalugu kronoloogiliselt alates apostlite ajast kuni Eusebiose ajani. „Kiriku ajaloos” (III, V, 3) kirjutab Eusebios, et enne kui Jeruusalemm aastal 70 hävitati, põgenesid kristlased Jeruusalemmast ja Juudamaalt Pereasse (teisele poole Jordanit) linna nimega Pella. Tema kirjapandu tõendab, et kristlased võtsid Jeesuse hoiatust kuulda ja põgenesid, kui nägid, et Rooma sõjavägi on Jeruusalemma ümber piiranud. (Lu 21:20–22.)

Kuna Eusebios oli seda meelt, et Kristus on Isast alam, heideti ta kirikust välja. Kuid Nikaia kirikukogul aastal 325 toetas ta vastupidist seisukohta ning ta rehabiliteeriti. Keiser Constantinus I teoloogilise konsultandina ülistas ta sel kirikukogul teda püüete eest kristlikku õpetust ühtsustada. Pärast keisri surma kirjutas Eusebios tema kiituseks teose „Constantinuse elu”.

Tõsiasi, et Eusebios Nikaia kirikukogul oma varasemast seisukohast lahti ütles, paistab viitavat sellele, et ta oli oma positsioonist rohkem huvitatud kui piibli tõest.