(u 37 – u 100), preestrisoost juudi ajaloolane. Josephusest sai variser ja hiljem juutide Rooma-vastase ülestõusu ajal määras sanhedrin ta väepealikuks. Tema pärisnimi oli Josef ben Matthias (Joseph ben Mathitjahu).

Juutide ülestõusus sai Josephus oma meestega aastal 67 Galileas lüüa. Ta alistus toonasele Rooma väepealikule Vespasianusele, kes lasi ta vabaks. Tolle aja kombe kohaselt võttis ta endale Vespasianuse perekonnanime Flavius. Selleks ajaks oli Josephus tunnustanud Rooma ülemvõimu ja ta püüdis olla vahendajaks roomlaste ja ümberpiiratud mässuliste vahel, kes olid Jeruusalemmas. Kui linn aastal 70 Vespasianuse poja Tituse kätte langes, läks Josephus koos Titusega Rooma ja pühendus seal kirjutamisele. Tema teoste hulka kuuluvad „Juudi sõda”, „Juudi muinsused”, „Apioni vastu” ja autobiograafia pealkirjaga „Elu”.

Josephust peetakse usaldusväärseks, kuid mitte eksimatuks ajaloolaseks, kelle teosed täidavad olulised tühimikud juutide ajaloos ning annavad mõningatele piibli osadele ajaloolist taustteavet. Piibli järel on tema kirjutised peamiseks infoallikaks 1. sajandi Jeruusalemma ja selle templi kohta. Ta mainib oma töödes ka Jeesust, Jeesuse poolvenda Jaakobust ja Ristija Johannest. Ja veel, Josephuse kui pealtnägija jutustus Jeruusalemma hävitamisest ja selle templi mahapõletamisest heidab valgust piibli prohvetiennustuse täitumisele. (Tn 9:24–27; Lu 19:41–44; 21:20–24.)