Termin, mida harilikult kasutatakse esimesel sajandil elanud juutide kohta, kes pidasid end kristlasteks, kuid kes propageerisid Moosese seadusest ning juudi kommetest ja traditsioonidest kinnipidamist. Eriti oluliseks pidasid nad ümberlõikamistava.

Oma õpetustega külvasid juudistajad kogudustes lahkmeelt ja piirasid kristlaste vabadust. Apostel Paulus püüdis nende õpetusi kummutada. Ta tegi seda eeskätt kirjas galaatlastele, kus ta nimetas mõningaid juudistajaid valevendadeks. (Ga 1:7; 2:4, 5; 4:9, 10; 6:12, 13; vt ka Ap 15:1, 2.) „Ülisuured apostlid”, kellest räägitakse tekstis 2. Korintlastele 11:5 ja 13, võisid samuti pooldada juudistajate vaateid. Paistab, et juudistajate valeõpetused mõjutasid kristlikku kogudust veel aastaid, sest Paulus käsitles neid teemasid oma hilisemates kirjades. (Kol 2:11, 16, 17; Tt 1:10, 11.)

Piibli kreekakeelses osas ei leidu sõna „juudistajad”, küll aga esineb see termin esimese sajandi juudi ajaloolase Josephus Flaviuse kirjutistes. („Juudi sõda”, II kd, 18. ptk, lõik 2.) Samatüvelist kreeka sõna kasutas Paulus oma kirjas galaatlastele. Piiblitekstis Galaatlastele 2:11–14 kirjutas ta, et tal tuli noomida Peetrust, kes Süüria Antiookias keeldus söömast koos mittejuutidest kristlastega. Salmis 14 kasutas ta kreeka verbi Iudaízo, kui ütles, et Peetrus sunnib „mittejuute elama juudi tavade järgi”.