Ladina keel kuulub indoeuroopa keelkonda ja sellest on arenenud romaani keeled, mille hulka kuuluvad näiteks hispaania, itaalia, portugali, prantsuse ja rumeenia keel. Ladina keelt mainitakse piiblis vaid ühes kohas, tekstis Joh 19:20, kus öeldakse, et Jeesuse piinaposti küljes oleval tahvlil oli tekst heebrea, ladina ja kreeka keeles.

Jeesuse päevil polnud ladina keel Iisraelis rahvakeel. Seda kasutasid peamiselt Rooma võimud, mistõttu võib ladina keelt kohata paljudes ametlikes tekstides. Pole üllatav, et ka piibli kreekakeelsest osast võib leida mitmeid ladinapäraseid keelendeid. Nende hulgas on üle 40 koha- ja isikunime, näiteks Akvila (Aquila), Luukas (Lucas), Markus (Marcus), Paulus, Kaisarea (Caesarea) ja Tiberias. Selles piibliosas on ka umbes 30 ladina keelest pärit sõna. Enamasti on tegu sõjaliste, juriidiliste, finantsiliste või olmet puudutavate mõistetega, näiteks centurio (Mr 15:39, sadakonnaülem), denarius (Mt 20:2, denaar) ja speculator (Mr 6:27, ihukaitsja). Leidub ka ladinapäraseid väljendeid ja idioome, näiteks „meele järele olema” (Mr 15:15) ja „tagatist võtma” (Ap 17:9). Latinisme leidub peamiselt Matteuse ja Markuse evangeeliumis. Markus kasutab neid rohkem kui ükski teine piiblikirjutaja, mis kinnitab arvamust, et ta kirjutas oma evangeeliumi Roomas ja tegi seda põhiliselt mittejuute, eeskätt roomlasi silmas pidades. Paulus kasutab latinisme vähe ja Septuagintas puuduvad need üldse. Latinismide olemasolu pühakirjas pole pelgalt huvitav fakt. See näitab, et piiblikirjutajad lõid tõepärase pildi Rooma võimu all olevast Iisraelist, kui Jeesus maa peal elas. Ja kuna paljud tolle aja kreeka kirjamehed kasutavad samu või samalaadseid latinisme, kinnitab see, et pühakirja see osa kirjutati 1. sajandil. Kõik see tõendab piibli kreekakeelse osa usaldusväärsust.