See väljend viitab piibli heebreakeelsele osa (nn vana testamendi) käsikirjadele, mille tegid juudi õpetlased ja kirjatundjad. Nad hakkasid neid tegema 6. sajandil. Need mehed said hiljem tuntuks kui masoreedid, kuna nad kaitsesid traditsiooni heebrea teksti täpselt ümber kirjutada. (Heebreakeelne sõna masoráh tähendab „traditsiooni”.) Paljud tänapäeva piibli heebreakeelse osa tõlked põhinevad just masoreetsel tekstil.

Masoreedid püüdsid heebreakeelse teksti võimalikult täpselt ümber kirjutada. Näiteks lugesid nad üle iga sõna ja ka iga tähe, et vältida vigu. Kuna heebrea keelt kirjutati algselt ainult kaashäälikutega, lõid masoreedid kirjavahemärkide ja täishäälikute süsteemi, et algupärast hääldust edasi anda. Kui nad märkasid mõnd tekstierinevust, tegid nad selle kohta kas lehekülje serva või käsikirja lõppu märkuse. Nende märkused on abiks õpetlastele, kes uurivad, kuidas aastasadade jooksul on piibli heebreakeelset osa ümber kirjutatud.

Tänapäeval on säilinud üle 6000 piibli heebreakeelse osa käsikirja ja enamus neist on masoreetsed tekstid. Ühed vanimad ja autoriteetsemad masoreetsed tekstid on Codex Cairensis (Cairo Codex) (algselt dateeritud aastasse 895, praegu arvavad mõned õpetlased, et see on pärit 11. sajandist), Aleppo koodeks (u 930) ja Leningradi koodeks (1008 või 1009). (Vt ALEPPO CODEX; CODEX LENINGRADENSIS.)

Tänapäeval on õpetlased võrrelnud masoreetseid tekste Surnumere kirjarullidega, mis on umbes 1000 aastat vanemad. Õpetlased, kes on neid käsikirju omavahel võrrelnud, on leidnud, et aastasadade jooksul on piibli heebreakeelset osa ümber kirjutatud väga hoolikalt. (Vt lisa A3.)