Osa piiblist (uus testament) on kirjutatud kreeka keeles. Peamiselt kasutasid piiblikirjutajad kreeka ühiskeelt koineed, kuid mõned nende väljendid on ka klassikalises kreeka keeles. Matteus kirjutas oma evangeeliumi alguses ilmselt heebrea keeles ja tõlkis selle hiljem kreeka ühiskeelde.

Pärast seda, kui Aleksander Suur oli vallutanud Vahemere idapoolsed alad, sai koinee seal peamiseks kõnekeeleks, olles seda umbes aastast 300 e.m.a kuni umbes aastani 500 m.a.j. Pärimuse kohaselt hakkasid juudi õpetlased 3. sajandil e.m.a tõlkima heebrea pühakirja kreeka ühiskeelde ning nende töö tulemusena valmis tõlge, mida nimetatakse Septuagintaks. Mõistagi mõjutasid heebrea pühakirja sõnavara ja stiil tugevalt nii Septuginta kui ka piibli kreekakeelse osa keelt.

Koinee suur eelis teiste keelte ees oli see, et seda kõneldi väga laialdaselt. Koinee oli segu erinevatest kreeka murretest, kõige enam mõjutas seda Atika murre. Kuid koinee grammatika oli lihtsakoelisem. Samal ajal oli koinee ülimalt väljendusjõuline ja võimaldas anda edasi peeni mõttenüansse.