Püstine tulp, mille külge pandi hukatav või tema surnukeha. Mõned rahvad kasutasid posti hukkamiseks ja/või selleks, et eksponeerida hukatu surnukeha kas teistele hoiatuseks või siis avalikuks alandamiseks. Assüürlased, kes olid kurikuulsad oma julma sõjapidamisviisi poolest, hukkasid oma vange nii, et lükkasid nad terava posti otsa, mis tungis läbi alakeha rindkerre. Juutide seaduse kohaselt tuli need, kes olid teinud ränga kuriteo, näiteks teotanud Jumalat või teeninud ebajumalaid, kõigepealt kividega surnuks visata või muud moodi surmata ning alles seejärel pandi surnukehad teistele hoiatuseks posti või puu külge rippuma. (5Mo 21:22, 23; 2Sa 21:6, 9.) Roomlased mõnikord lihtsalt sidusid hukatava posti külge, kus ta võis enne surma veel mitu päeva valu, janu, nälja ja kuuma päikese käes piinelda. Nad võisid surmamõistetu ka naeltega posti külge lüüa, läbistades tema käed ja jalad, nagu nad tegid Jeesusega. (Lu 24:20; Joh 19:14–16; 20:25; Ap 2:23, 36. Vt ka PIINAPOST.)