Piibli ladinakeelne tõlge, mille tegi piibliõpetlane Eusebius Hieronymus ja mis sai valmis umbes aastal 405.

Hieronymuse päevil oli olemas hulk vanaladina piiblitõlkeid (Vetus Latina), kuid need polnud kuigi head. Hieronymus sai ülesande teha uus ametlik ladinakeelne piiblitõlge. Ta alustas evangeeliumitest, võttes aluseks tema meelest kõige autoriteetsemad talle kättesaadavad kreekakeelsed käsikirjad. Seejärel asus ta piibli heebreakeelse osa juurde, alustades Laulude raamatust. Alguses tugines ta Septuagintale, hiljem aga heebreakeelsele algtekstile. (Mõned Vulgata osad võivad olla teiste tõlgitud.) Hieronymus tunnistas Jumala nime, kuid ei kasutanud seda oma tõlkes. Ta kirjutas Saamueli ja Kuningate raamatute eessõnas: „Kuni tänase päevani leiame mõnedest kreekakeelsetest tekstidest Jumala nime, tetragrammi [יהוה], mis on kirjutatud muistsete tähtedega.”

Alguses ei võetud Hieronymuse tõlget kuigi hästi vastu, ent hiljem pälvis see laialdast tunnustust. See sai tuntuks Vulgata nime all, mis tuleb ladina sõnast tähendusega „levinud, üldtuntud”. Vulgatat redigeeriti veel mitu korda ning selle 1592. aasta väljaandest (Vulgata Sixto-Clementina) sai roomakatoliku kiriku ametlik piiblitõlge. Tänapäeval on olemas tuhandeid Vulgata käsikirju.