1., 2. Kuidas iseloomustab Piibel inimkonna olukorda ja milline on ainus väljapääs sellest?

 „KOGU loodu aina ägab ja on valudes praeguseni” (Roomlastele 8:22). Nende sõnadega kirjeldab apostel Paulus meie praegust haletsusväärset olukorda. Inimlikust seisukohast ei paista olevat mingit väljapääsu kannatustest, patust ega surmast. Kuid Jehoova pole piiratud nagu inimene (4. Moosese 23:19). Õigluse Jumal on valmistanud meile väljapääsu kannatustest. Seda tuntakse lunastusena.

² Lunastus on suurim kingitus Jehoovalt inimkonnale. See võimaldab meil pääseda patust ja surmast (Efeslastele 1:7). See on alus, millele on rajatud lootus elada igavesti, olgu siis taevas või paradiisis maa peal (Luuka 23:43; Johannese 3:16; 1. Peetruse 1:4). Aga mis siis õieti on lunastus? Mida see õpetab meile Jehoova ülima õigluse kohta?

3. a) Miks tekkis vajadus lunastuse järele? b) Miks ei saanud Jumal Aadama järglaste surmaotsust lihtsalt asendada mõne kergema karistusega?

³ Vajadus lunastuse järele tekkis Aadama patu tõttu. Kuna Aadam hakkas Jumalale vastu, pärandas ta oma järglastele haigused, kurbuse, valu ja surma (1. Moosese 2:17; Roomlastele 8:20). Jumal ei saanud tunnetele voli anda ega lihtsalt asendada surmaotsust mõne kergema karistusega. Seda tehes oleks ta eiranud omaenda seadust, et „patt annab palgaks surma” (Roomlastele 6:23). Ja kui Jehoova  oleks tunnistanud kehtetuks omaenda õigusnormid, võtaks kogu universumis võimust kaos ja seadusetus!

4., 5. a) Kuidas laimas Saatan Jumalat ja miks oli Jehoova kohustatud vastama neile väljakutsetele? b) Milles süüdistas Saatan Jehoova lojaalseid teenijaid?

⁴ Nagu nägime 12. peatükis, tõstatas mäss Eedenis suuri küsimusi. Saatan seadis Jumala hea nime halba valgusse. Sisuliselt väitis ta, et Jehoova on valelik ja julm diktaator, kes on jätnud oma loodud ilma vabaduseta (1. Moosese 3:1–5). Olles näiliselt nurjanud Jumala eesmärgi täita maa õiglaste inimestega, süüdistas Saatan Jumalat ka saamatuses (1. Moosese 1:28; Jesaja 55:10, 11). Kui Jehoova oleks need väljakutsed vastuseta jätnud, võinuksid paljud tema intelligentsed loodud kaotada usalduse tema valitsusviisi vastu.

⁵ Samuti laimas Saatan Jehoova lojaalseid teenijaid, kui ta väitis, et nad teenivad Jumalat ainult omakasupüüdlike ajenditega ja raskustes ei jää keegi neist talle ustavaks (Iiob 1:9–11). Need vaidlusküsimused olid palju suurema tähtsusega kui inimeste õnnetu olukord. Jehoova pidas vajalikuks vastata Saatana laimule ja süüdistustele. Aga kuidas sai Jumal anda vastuse neile küsimustele ja päästa ka inimkonna?

6. Milliseid sõnu kasutatakse Piiblis selle korralduse kohta, mille abil Jumal päästab inimkonna?

⁶ Jehoova pakutud lahendus oli ülimalt halastav ja samal ajal ka täiesti õiglane – selline, mida ükski inimene poleks iialgi suutnud välja mõelda. Samas oli see võrratult lihtne. Seda on muu hulgas nimetatud lahtiostmiseks ja lepituseks (Laul 49:8; Taaniel 9:24; Galaatlastele 3:13; Koloslastele 1:20; Heebrealastele 2:17). Kuid ehk kõige paremini annab selle mõtte edasi sõna, mida kasutas  Jeesus ise. Ta ütles: „Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks [kreeka keeles lyʹtron] paljude eest” (Matteuse 20:28).

7., 8. a) Mida tähendab mõiste „lunastus” Piiblis? b) Mis mõttes on lunastus seotud võrdväärsusega?

⁷ Mis on lunastus? Selle vasteks olev kreeka sõna tuleneb verbist, mis tähendab „lahti laskma, vabastama”. See sõna käis raha kohta, mis maksti vastutasuks vabastatud sõjavangide eest. Lunastushind on siis põhimõtteliselt väärtus, mis makstakse millegi tagasiostmiseks. Heebrea Kirjades tuleneb lunastushinda tähistav sõna (koʹfer) verbist, mis tähendab „katma”. Näiteks ütles Jumal Noale, et ta peab „katma” laeva tõrvaga (1. Moosese 6:14). See aitab mõista, et lunastamine tähendab samas pattude katmist (Laul 65:3).

⁸ Väärib märkimist, et see sõna (koʹfer) „tähendab alati samaväärsust” või täpset vastavust („Theological Dictionary of the New Testament”). Samamoodi tuleb patu lunastamiseks ehk kinni katmiseks maksta hind, mis on täielikus vastavuses patu tagajärgedega või katab need täielikult. Seepärast öeldi Jumala Seaduses Iisraelile: „Elu elu vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu” (5. Moosese 19:21).

9. Miks tõid ustavad mehed loomohvreid ja kuidas suhtus Jehoova neisse ohvritesse?

⁹ Ustavad mehed alates Aabelist on toonud Jumalale loomohvreid. Seda tehes väljendasid nad teadlikkust patust ja vajadusest vabaksostmise järele ning usku Jumala tõotusse, et ta toob „järeltulija” kaudu vabastuse (1. Moosese 3:15; 4:1–4; 3. Moosese 17:11; Heebrealastele 11:4). Jehoova võttis need ohvrid vastu ja suhtus heakskiitvalt  neisse, kes teda sel viisil teenisid. Sellegipoolest olid loomohvrid parimalgi juhul vaid sümboolse väärtusega. Loomad ei suutnud tegelikult katta kinni inimese pattu, sest nad on inimesest alamad (Laul 8:4–8). Seetõttu ütleb Piibel: „On võimatu, et pullide ja kitsede veri patud ära võtaks” (Heebrealastele 10:1–4). Need ohvrid kujutasid vaid piltlikult seda tõelist lunastusohvrit, mis pidi toodama.

10. a) Kellega pidi lunastaja olema vastavuses ja miks? b) Miks oli vaja ohverdada ainult üks inimene?

¹⁰ „Kõik surevad Aadama tõttu,” ütles apostel Paulus (1. Korintlastele 15:22). Seega pidi lunastuse saavutamiseks surema keegi, kes on Aadamaga täpselt samaväärne – täiuslik inimene (Roomlastele 5:14). Mitte keegi muu poleks saanud tasakaalustada õigluse vaekausse. „Täpselt vastavaks lunastushinnaks” võis olla üksnes täiuslik inimene, kes pole Aadamalt päritud surmaotsuse all – keegi, kes on täiuslikus vastavuses Aadamaga (1. Timoteosele 2:6). Pole vaja ohverdada miljoneid inimesi, et saada vastav hind iga Aadama järglase lunastamiseks. Apostel Paulus selgitas: „Ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm” (Roomlastele 5:12). Ja „kuna surm on tulnud [ühe] inimese kaudu”, korraldas Jumal ka inimkonna vabaksostmise ühe „inimese kaudu” (1. Korintlastele 15:21). Kuidas?

11. a) Kuidas maitses lunastaja surma kõigi inimeste eest? b) Miks ei kehtinud lunastus Aadama ja Eeva puhul? (Vaata allmärkust.)

¹¹ Jehoova korraldas nii, et üks täiuslik inimene oli vabatahtlikult valmis ohverdama oma elu. Tekst Roomlastele 6:23 näitab, et „patt annab palgaks surma”. Lunastaja, kes ohverdas oma elu, „maitses ... surma kõigi inimeste eest”. Teisisõnu, ta maksis kinni Aadama patu palga (Heebrealastele 2:9; 2. Korintlastele 5:21; 1. Peetruse 2:24). See on  juriidilises mõttes sügava tähendusega. Kuna lunastus tühistas surmaotsuse, mille all on Aadama sõnakuulelikud järglased, likvideeriti sellega patu hävitava jõu allikas. a (Roomlastele 5:16.)

12. Selgita näitlikult, kuidas ühe võla tasumine võib olla õnnistuseks paljudele.

¹² Toome ühe näite. Kujutle, et sa elad linnas, mille enamik elanikke töötab ühes suures tehases. Sulle ja su naabritele makstakse töö eest head palka ning te elate mugavalt. Kõik on hästi kuni päevani, mil tehas suleb uksed. Mille tõttu? Tehase juht osutus ebaausaks ja ajas ettevõtte pankrotti. Kuna sina ja su naabrid olete ootamatult töötuks jäänud, ei suuda te maksta oma arveid. Selle ühe mehe ebaaususe tõttu kannatavad ka töötute abikaasad ja lapsed, samuti laenuandjad. Kas on mingit väljapääsu? Jah! Jõukas heategija otsustab sekkuda. Ta oskab hinnata selle tehase väärtust. Samuti tunneb ta kaasa neile paljudele töötajatele ja nende peredele. Seepärast otsustab ta tasuda ettevõtte võla ja tehase uuesti avada. Selle ühe võla tühistamine toob kergendust paljudele töötajatele ja nende peredele ning laenuandjatele. Samal kombel on Aadama võla tühistamine õnnistuseks loendamatutele miljonitele inimestele.

13., 14. a) Kuidas korraldas Jehoova inimkonna lunastamise? b) Kellele maksti lunastushind ja miks see maksmine on vajalik?

¹³ Üksnes Jehoova võis anda „Talle, kes võtab ära maailma patu” (Johannese 1:29). Kuid Jumal ei saatnud  inimkonda päästma ükskõik millist inglit. Ta saatis hoopis sellise ingli, kes võis anda lõpliku ja ammendava vastuse Saatana süüdistustele seoses Jehoova teenijatega. Jah, Jehoova tõi ülima ohvri, kui ta saatis maa peale oma ainusündinud Poja, kellesse ta oli sügavalt kiindunud (Õpetussõnad 8:30). Jumala Poeg loobus vabatahtlikult kõigest, mis tal taevas oli (Filiplastele 2:7). Ime kaudu kandis Jehoova oma esmasündinud taevase Poja elu Maarja-nimelise juudi neitsi emaihusse (Luuka 1:27, 35). Inimesena hakati teda nimetama Jeesuseks. Kuid õiguslikus mõttes võis teda nimetada ka teiseks Aadamaks, sest ta oli täiuslikus vastavuses Aadamaga (1. Korintlastele 15:45, 47). Seega võis Jeesus ohverdada ennast lunastushinnaks kogu patuse inimkonna eest.

¹⁴ Kellele see lunastushind tuli maksta? Laul 49:7 ütleb selgelt, et lunastushind makstakse Jumalale. Aga kas polnud siis Jehoova ise see, kes lunastuse korraldas? Seda küll, kuid see ei teinud lunastust mõttetuks või formaalseks vahetuseks – otsekui tõstetaks raha ühest taskust teise. Tuleb mõista, et lunastus pole mitte füüsiline vahetuskaup, vaid õiguslik toiming. Korraldades lunastushinna tasumise, tõendas Jehoova, et ta peab vankumatult kinni omaenda täiusliku õigluse põhimõtetest, isegi kui see läheb talle endale tohutult palju maksma (1. Moosese 22:7, 8, 11–13; Heebrealastele 11:17; Jaakobuse 1:17).

15. Miks oli vaja, et Jeesus kannataks ja sureks?

¹⁵ Jeesus Kristus oli 33. aasta kevadel vabatahtlikult valmis tegema läbi raske katsumuse, mille kaudu maksti ära lunastushind. Ta lasi ennast valesüüdistuse alusel arreteerida, süüdi mõista ja hukkamistulbale naelutada. Kas see oli tõesti vajalik, et Jeesus pidi nii palju kannatama? Jah, sest tal tuli anda vastus Jumala teenijate laitmatust puudutavale vaidlusküsimusele. Väärib märkimist, et Jumal  ei lasknud Herodesel tappa Jeesust väikelapsena (Matteuse 2:13–18). Ent täiskasvanuna suutis Jeesus taluda Saatana rünnakute kogu ägedust, olles täiesti teadlik neist vaidlusküsimustest. b Kuna Jeesus püsis hirmsast kohtlemisest hoolimata „ustav, ilma süüta, rüvetamata, erinev patustest”, tõestas ta lõplikult ja alatiseks, et Jehooval on teenijaid, kes jäävad katsumustes ustavaks (Heebrealastele 7:26). Seega pole midagi imestada, et hetk enne surma hüüdis Jeesus võidukalt: „Lõpetatud!” (Johannese 19:30).

16., 17. a) Kuidas jätkas Jeesus lunastustööd? b) Miks oli Jeesusel vaja ilmuda „Jumala palge ette meie heaks”?

¹⁶ Jeesus pidi lunastustöö veel ka lõpule viima. Kolmandal päeval pärast Jeesuse surma äratas Jehoova ta surnuist üles (Apostlite teod 3:15; 10:40). Selle ülitähtsa teoga tasus Jehoova oma Pojale tema ustava teenistuse eest ja lisaks andis talle võimaluse viia lõpule tema lunastustöö Jumala ülempreestrina (Roomlastele 1:4; 1. Korintlastele 15:3–8). Apostel Paulus selgitab, et Kristus kui ülempreester „läks pühasse paika, kuid mitte kitsede ega noorte pullide verega, vaid omaenda verega, ta tegi seda üheainsa korra ning tõi meile igavese vabastuse. ... Kristus ei läinud ju kätega tehtud pühasse paika, mis on kõigest tegelikkuse eelpilt, vaid taevasse endasse, kus ta nüüd astub Jumala palge ette meie heaks” (Heebrealastele 9:11, 12, 24).

 ¹⁷ Kristus ei saanud oma sõnasõnalist verd taevasse kaasa võtta (1. Korintlastele 15:50). Ta võttis kaasa hoopis selle, mida see veri sümboliseeris: oma ohverdatud täiusliku inimelu väärtuse. Seejärel, olles Jumala enda ees, esitas ta ametlikult selle elu väärtuse lunastushinnaks patuse inimkonna eest. Kas Jehoova võttis selle ohvri vastu? Jah, ja see sai ilmseks 33. aasta nädalatepüha ajal, mil püha vaim valati Jeruusalemmas välja umbes 120 jüngri peale (Apostlite teod 2:1–4). Kuigi juba seegi oli vaimustav, siiski sellega lunastus alles hakkas imelisi tulemusi andma.

18., 19. a) Millised kaks inimeste gruppi saavad Kristuse vere kaudu Jumalaga lepitatud? b) Millised on mõningad praegused ja tulevased õnnistused, mis saavad osaks „suure rahvahulga” liikmetele?

¹⁸ Kirjas koloslastele selgitab Paulus, et Jumal arvas heaks lepitada Kristuse kaudu endaga kõik, tehes rahu vere kaudu, mille Jeesus valas piinapostil. Samuti selgitab Paulus, et see lepitus puudutab kahte gruppi: seda, „mis on taevas”, ja seda, „mis on maa peal” (Efeslastele 1:10; Koloslastele 1:19, 20). See esimene grupp koosneb 144 000 kristlasest, kellel on lootus hakata teenima taevaste preestritena ja valitseda koos Kristus Jeesusega kuningatena maa üle (Ilmutus 5:9, 10; 7:4; 14:1–3). Nende kaudu saavad sõnakuulelikule inimkonnale tuhande aasta jooksul osaks lunastusest tulenevad õnnistused (1. Korintlastele 15:24–26; Ilmutus 20:6; 21:3, 4).

¹⁹ See, „mis on maa peal”, on inimesed, kes saavad täiusliku elu paradiisis maa peal. Ilmutus 7:9–17 nimetab neid „suureks rahvahulgaks”, kes jääb ellu eelseisvas „suures viletsuses”. Siiski ei pea nad lunastusest tulenevaid õnnistusi selle ajani ootama jääma. Nad on juba „oma rüüd pesnud ja teinud need valgeks Talle veres”. Kuna nad usuvad lunastusse, kogevad nad juba praegu sellest tulenevaid õnnistusi.  Nad on mõistetud õigeks kui Jumala sõbrad! (Jaakobuse 2:23.) Jeesuse ohvri alusel võivad nad minna „julgelt Jumala armutrooni ette” (Heebrealastele 4:14–16). Kui nad eksivad, antakse see neile täielikult andeks (Efeslastele 1:7). Ebatäiuslikkusest hoolimata on neil puhas südametunnistus (Heebrealastele 9:9; 10:22; 1. Peetruse 3:21). Lepitus Jumalaga pole seega üksnes lootus, vaid see on praegune tegelikkus! (2. Korintlastele 5:19, 20.) Tuhandeaastase rahuriigi ajal vabastatakse nad vähehaaval „kaduvuse orjusest” ja nad saavad lõpuks „Jumala laste võrratu vabaduse” (Roomlastele 8:21).

20. Millist mõju avaldab sulle see, kui mõtiskled lunastuse üle?

²⁰ „Tänu olgu Jumalale meie isanda Jeesus Kristuse kaudu”, et ta on korraldanud lunastuse! (Roomlastele 7:25.) See on põhimõtteliselt lihtne, kuid samas niivõrd sügava tähendusega, et täidab meid aukartusega (Roomlastele 11:33). Ja kui mõtiskleme selle üle hindavalt, puudutab lunastus meie südant ning toob meid õigluse Jumalale aina lähemale. Nagu laulukirjutajal, on ka meil igati põhjust ülistada Jehoovat kui Jumalat, kes „armastab õigust ja õiglust” (Laul 33:5).