OLETAME, et üks tüdruk ütleb oma emale: ”Jah, ma tulen kohe pärast kooli koju!”, kuid siis jääb ise hoopis sõpradega mängima ja hiljem ütleb emale: ”Õpetaja jättis mind pärast tunde.” Kas nii oleks õige teha? —

Või oletame, et üks poiss ütleb oma isale: ”Ma ei mänginud toas palli.” Kuid mis siis, kui ta tegelikult mängis? Kas selles oleks midagi halba, kui ta ütleb, et ta pole seda teinud? —

Suur Õpetaja näitas, milline käitumine on õige. Ta ütles: ”Teie jah tähendagu ’jah’, teie ei tähendagu ’ei’, aga mis on üle selle, see on kurjast” (Matteuse 5:37). Mida Jeesus nende sõnadega mõtles? — Ta mõtles, et me peaksime ka tegema seda, mida ütleme.

Piiblis on üks lugu, mis näitab, kui tähtis on rääkida tõtt. See jutustab kahest inimesest, kes pidasid end Jeesuse jüngriteks. Vaatame, mis nendega juhtus.

Veel enne, kui Jeesuse surmast on möödunud kaks kuud,  tulevad inimesed kaugetest paikadest Jeruusalemma, et tähistada suurt juudi püha, mida nimetatakse nelipühaks. Apostel Peetrus peab vaimustava kõne, kus ta räägib Jeesusest, kelle Jehoova on surnuist üles äratanud. Paljud Jeruusalemma saabunuist kuulevad Jeesusest esimest korda. Nad tahaksid tema kohta rohkem teada. Mida nad teevad?

Nad jäävad Jeruusalemma kauemaks, kui kavatsesid. Kuid peagi saab osal neist raha otsa ja nad vajavad söögi ostmiseks abi. Jeruusalemma jüngrid tahavad külalisi aidata. Seepärast müüvad paljud neist mõned oma asjad ja toovad raha Jeesuse apostlite kätte. Ning apostlid annavad raha neile, kes seda vajavad.

Ananias ja Safiira, kes on Jeruusalemma kristliku koguduse liikmed, müüvad ära oma põllu. Keegi ei käsi neil seda teha. Nad otsustavad ise selle maha müüa. Kuid nad ei tee seda armastusest Jeesuse uute jüngrite vastu. Ananias ja Safiira tahavad hoopis, et teised peaksid neid paremateks, kui nad tegelikult on. Seepärast  otsustavad nad öelda, et annavad teiste aitamiseks ära kogu saadud raha. Tegelikult annavad nad sellest vaid osa, kuid ütlevad, et annavad kõik. Mida sina sellisest teost arvad? —

Ananias tuleb apostlite juurde ja ulatab neile raha. Jumal muidugi teab, et ta ei too kogu raha. Seepärast annab Jumal Peetrusele teada, et Ananias pole aus.

Peetrus ütleb: ”Ananias, miks sa oled lasknud Saatanal ennast mõjutada? Põld oli ju sinu oma. Sul polnud vaja seda müüa. Isegi siis, kui sa olid selle müünud, jäi sinu otsustada, mida sa saadud rahaga teed. Miks sa siis teeskled, et annad kogu raha, kui sa tegelikult annad sellest vaid osa? Niimoodi ei valeta sa mitte ainult meile, vaid ka Jumalale.”

See on tõsine asi. Ananias valetab! Ta ei tee seda, mida ütleb. Ta ainult teeskleb, et teeb. Piibel jutustab edasi, mis siis juhtub: ”Kui Ananias Peetruse sõnu kuuleb, langeb ta maha ja sureb.” Jumal võtab Ananiaselt elu! Seejärel kantakse Ananiase surnukeha välja ja maetakse maha.

Umbes kolm tundi hiljem saabub Safiira. Ta ei tea, mis tema  abikaasaga on juhtunud. Peetrus küsib tema käest: ”Kas te müüsite põllu kogu selle raha eest, mis te meile andsite?”

Safiira vastab: ”Jah, me müüsime põllu just selle hinnaga.” Kuid see on vale! Osa põllumüügist saadud raha olid nad endale jätnud. Seepärast võtab Jumal elu ka Safiiralt (Apostlite teod 5:1—11).

Mida meie peaksime Ananiase ja Safiira loost õppima? — See lugu õpetab meile, et Jumalale ei meeldi valetajad. Ta tahab, et me räägiksime alati tõtt. Kuid paljud inimesed ütlevad, et valetamine polegi nii väga halb. Mis sa arvad, kas neil on õigus? — Kas sa teadsid, et kõik haigused, valu ja surm maa peal on alguse saanud valetamisest? —

Küllap on sul meeles, et Kurat oli see, kes valetas esimesele naisele Eevale. Kurat ütles Eevale, et ta ei sure, kui ta ei kuula Jumala sõna ja sööb puuvilja, mida Jumal on keelanud süüa. Eeva uskus Kuradit ja sõi. Ta meelitas ka Aadama seda sööma. Nii muutusid nad patusteks ja patustena sündisid ka kõik nende lapsed. Kuna Aadama lapsed olid patused, siis neil kõigil oli elus kannatusi ja lõpuks nad surid. Millest kogu see häda ja viletsus alguse sai? — See sai alguse valetamisest.

Pole ime, et Jeesus nimetas Kuradit ”valetajaks ja vale isaks”! Kurat oli esimene, kes valetas. Seepärast, kui keegi valetab, siis ta teeb seda, mida kõige esimesena tegi Kurat. Me peaksime alati selle peale mõtlema, kui meil tekib kiusatus valetada (Johannese 8:44).

 Millal sul võib tekkida tahtmine valetada? — Kas mitte siis, kui sa oled teinud midagi pahasti? — Võib-olla sa lõhkusid midagi ära, kuigi sa poleks tahtnud seda teha. Kui nüüd sinu käest küsitakse, kas sina tegid seda, siis kas sa ütleksid, et see oli hoopis su vend või õde? Või kas teeksid näo, nagu sa ei teakski, millest jutt käib? —

Või oletame, et sulle on antud teha koduseid ülesandeid, kuid sa oled teinud neist vaid osa. Kas sa ütleksid, et sul on ülesanded tehtud, kuigi tegelikult ei ole? — Meil tuleks mõelda Ananiase ja Safiira peale. Nad ei rääkinud kogu tõde. Jumal võttis neilt elu ja näitas sellega, kuivõrd halb nende tegu oli.

Mida me siis ka ei teeks, me ei tohiks kunagi muuta olukorda halvemaks sellega, et valetame. Samuti ei tohiks me rääkida üksnes poolikut tõde. Piibel ütleb: ”Rääkige tõtt”, ja: ”Ärge valetage üksteisele.” Jehoova räägib alati tõtt ja ta ootab, et ka meie seda teeksime (Efeslastele 4:25; Koloslastele 3:9).