KUJUTLE, et keegi teeb sulle imetoreda kingi. Mida sa tunned? — Kas sa ütled lihtsalt aitäh ja unustad kinkija? Või kas tema ja ta tegu jäävad sulle kauaks meelde? —

Jehoova Jumal on teinud meile imetoreda kingi. Ta saatis oma Poja maa peale meie eest surema. Kas sa tead, miks Jeesus pidi meie eest surema? — On väga tähtis seda mõista.

Nagu me 23. peatükist teada saime, patustas Aadam, kui ta rikkus Jumala täiuslikku seadust. Meie pärisime patu Aadamalt, kes on meie kõigi esiisa. Mis sa arvad, mida me kõik sellepärast vajame? — Me vajame nii-öelda uut isa, sellist, kes on elanud maa peal täiuslikku elu. Mis sa arvad, kes võiks olla meile selline isa? — See on Jeesus.

Jehoova saatis Jeesuse maa peale, et temast võiks saada Aadama asemel meie isa. Piibel ütleb: ”Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks. Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.” Kes oli esimene Aadam? — See oli isik, kelle Jumal lõi maapõrmust. Kes oli see teine Aadam? — See oli Jeesus. Piibel kinnitab seda sõnadega: ”Esimene inimene [Aadam] oli maast, muldne, teine inimene [Jeesus] on taevast” (1. Korintlastele 15:45, 47; 1. Moosese 2:7).

Kuna Jumal võttis Jeesuse elu taevast ja pani Maarja ihusse, ei pärinud Jeesus Aadamalt pattu. Sellepärast oligi Jeesus  täiuslik inimene (Luuka 1:30—35). Ja sellepärast ütles ka üks ingel Jeesuse sündimise ajal karjustele: ”Teile on täna sündinud Päästja” (Luuka 2:11). Mida oli väikesel Jeesusel vaja kõigepealt teha, et ta võiks meie Päästjaks saada? — Tal oli vaja suureks kasvada ja saada täiskasvanuks, nagu oli olnud Aadam. Siis võis temast saada ”viimne Aadam”.

Jeesusest, meie Päästjast, saab ka meie ”Igavene Isa”. Piiblis on teda nõnda nimetatud (Jesaja 9:5, 6). Jah, täiuslikust Jeesusest võib saada meie isa Aadama asemel, kes muutus ebatäiuslikuks, kui ta patustas. Seega me saame valida oma isaks ”viimse Aadama”. Jeesus ise on aga muidugi Jehoova Jumala Poeg.

Kui me Jeesust tundma õpime, siis me saame ta vastu võtta kui oma Päästja. Kas sa mäletad, millest meid on vaja päästa? — Jah, patust ja surmast, mille oleme pärinud Aadamalt. Täiskasvanud inimese täiuslikku elu, mille Jeesus meie eest andis ehk ohverdas, nimetatakse lunahinnaks. Jehoova korraldas lunastuse, et me võiksime saada oma pattudest vabaks (Matteuse 20:28; Roomlastele 5:8; 6:23).

Kindlasti ei taha me unustada seda, mida Jumal ja tema Poeg on meie heaks teinud, eks ole? —  Jeesus näitas oma järelkäijatele, mis aitab meil meeles hoida seda, mida ta tegi. Räägime sellest.

Kujutle, et sa oled Jeruusalemmas ühe maja ülakorrusel. Käes on öö. Jeesus ja tema apostlid on laua ümber. Laual on küpsetatud lambaliha, lapikud leivad ja punane vein. Süüakse erilist õhtusööki. Kas sa tead, mille puhul? —

See õhtusöök meenutab neile, mida Jehoova tegi sadu aastaid tagasi, kui tema rahvas, iisraellased, olid Egiptuses orjad. Tol ajal ütles Jehoova oma rahvale: ”Iga pere tapku lambatall ja määrigu oma  maja uksepiidad selle verega.” Ja ta ütles veel: ”Minge majja ja sööge talleliha.”

Seda iisraellased tegidki. Samal ööl käis Jumala ingel läbi kogu Egiptuse. Enamikus majades surmas ta esmasündinud lapse. Kui ingel aga uksepiitadel talleverd nägi, läks ta majast mööda. Neis majades ei surnud ükski laps. Egiptuse vaaraod hirmutas see, mida Jehoova ingel tegi. Seepärast ütles ta iisraellastele: ”Te olete vabad! Minge Egiptusest minema!” Iisraellased panid kohe oma asjad kaamelite ja eeslite selga ning lahkusid.

Jehoova tahtis, et tema rahvas ei unustaks, kuidas ta nad vabastab. Sellepärast ütles ta neile: ”Kord aastas peate te sööma nii nagu täna.” Nad nimetasid selle söömaaja paasapühaks. Tol ööl Jumala ingel ”ruttas mööda” majadest, mille ustel olid veremärgid (2. Moosese 12:1—13, 24—27, 31).

Jeesus ja ta apostlid mõtlevad sellele, kui nad paasapüha toitu söövad. Hiljem teeb Jeesus midagi väga olulist. Kuid enne seda lahkub nende hulgast ustavusetu apostel Juudas. Siis võtab Jeesus ühe allesjäänud leiva, esitab selle eest palve, murrab selle küljest tüki ja ulatab leiva edasi apostlitele. ”Võtke, sööge,” ütleb ta ja selgitab: ”See leib kujutab mu ihu, mille ma teie eest annan, kui ma suren.”

Järgmisena võtab Jeesus karika punast veini. Pärast järjekordset tänupalvet laseb ta selle jüngrite seas ringi käima, öeldes: ”Jooge kõik sellest.” Ja ta seletab neile: ”See vein kujutab minu verd. Peagi ma valan oma vere selleks, et vabastada teid teie pattudest. Tehke ka edaspidi seda minu mälestuseks” (Matteuse 26:26—28; 1. Korintlastele 11:23—26).

Kas panid tähele, et Jeesus käskis oma jüngritel teha seda ka  edaspidi tema mälestuseks? — Enam polnud neil vaja paasapüha pidada. Selle asemel korraldasid nad igal aastal söömaaja Jeesuse ja tema surma mälestuseks. Sellist õhtusööki kutsutakse Issanda õhtusöömaajaks. Tänapäeval öeldakse selle kohta tavaliselt mälestusõhtu. Miks? — Sest see tuletab meile meelde seda, mida Jeesus ja tema Isa, Jehoova Jumal, meie heaks tegid.

Leib peaks panema meid mõtlema Jeesuse ihule. Jeesus oli valmis ohverdama oma inimkeha, et meie võiksime saada igavese elu. Mida aga peaks meenutama meile punane vein? — See peaks meile meenutama, kui väärtuslik on Jeesuse veri. Sellel on palju suurem väärtus kui paasapüha talle verel Egiptuses. Kas sa tead, miks? — Piibel ütleb, et Jeesuse vere tõttu me võime patud andeks saada. Ja kui kõik meie patud on meilt võetud, siis me enam kunagi ei haigestu, vanane ega sure. Me peaksime mälestusõhtul selle peale mõtlema.

Kas kõigil on vaja mälestusõhtul leiba süüa ja veini juua? — Jeesus ütles neile, kellel tuleks seda teha: ”Teil on koht minu kuningriigis ja te istute taevas troonidel koos minuga” (Luuka 22:19, 20, 30). See tähendab, et need inimesed lähevad taevasse ja on kuningad koos Jeesusega. Seepärast peaksid leiba ja veini võtma ainult need, kellel on lootus valitseda koos Jeesusega taevas.

Kuid mälestusõhtul peaksid kohal olema ka need, kes ei söö leiba ega joo veini. Kas sa tead, miks? — Sest Jeesus andis oma elu ka meie eest. Mälestusõhtule minnes me näitame, et me pole seda unustanud. Meil on meeles Jumala imeline kingitus.