Armastasin tõde juba väga väiksena ning tahtsin Jehoovale pühenduda ja ristimisele minna. Kolmeteistkümneaastaselt õnnestuski mul see eesmärk saavutada. Kui olin neljateistkümneaastane, küsis vend Helge Linck a, kas ma olen mõelnud pioneerteenistuse peale. Mäletan seda hetke väga selgelt. Kuigi mu ema ja isa olid teeninud abipioneeridena, polnud mul õrna aimugi, mida tähendab olla üldpioneer. Vend Lincki küsimus pani minu südames kasvama soovi teha Jehoova heaks rohkem.

 1974. aastal olid Etioopias poliitilised probleemid, mis põhjustasid arreteerimisi, tapmisi ja rahutusi. Tol ajal polnud meil võimalik teha ukselt uksele kuulutustööd ja me kogunesime ainult väikestes gruppides. Vanemad arvasid, et tagakiusamine võib veelgi suureneda, ja tahtsid meid, lapsi, selleks hästi ette valmistada. Piibli põhimõtted aitasid meil mõista, mida tähendab kristlik neutraalsus. Õppisime, et Jehoova aitab aru saada, mida tuleks vastata, kui meid üle kuulatakse, ja et mõnikord on parem vaikida. (Matteuse 10:19; 27:12, 14.)

 Pärast kooli lõpetamist sain tööd lennufirmas Ethiopian Airlines. Kui ma ühel hommikul tööle läksin, õnnitlesid kolleegid mind selle puhul, et olin valitud läbi viima valitsuse aastapäevaks korraldatud paraadi. Ütlesin kohe oma ülemusele, et ma ei osale sellel üritusel, sest olen poliitiliselt erapooletu.

 Järgmisel hommikul, kui ma parajasti lennujaamas tööl olin, nägin eemalt vintpüssidega relvastatud mehi piletikassa poole sammumas. Mõtlesin, et nad on ilmselt tulnud arreteerima kedagi, kes püüab riigist põgeneda, aga selle asemel näitasid nad näpuga hoopis minu peale. Mida nad küll minust tahavad? Minu täiesti tavaliselt alanud tööpäev võttis ootamatu pöörde.

 Sõdurid viisid mind ühte ruumi, kus mind mitu tundi üle kuulati. „Kes Jehoova tunnistajatele palka maksab?” tahtsid nad teada. „Kas sa töötad Eritrea Vabastusrinde heaks? Kas sina või su isa teete tööd Ühendriikide valitsuse heaks?” Kuigi see ülekuulamine oli väga pingeline, tundsin ma, et tänu Jehoova abile olin rahulik. (Filiplastele 4:6, 7.)

 Pärast ülekuulamist sõidutasid sõdurid mind ühte majja, mis oli ümber ehitatud vanglaks. Mind pandi 28 ruutmeetri suurusesse ruumi, kus oli peale minu veel 15 poliitilistel põhjustel vangistatud noort naist.

 Tol õhtul, kui lamasin kõva põranda peal, lennufirma tööriided seljas, mõtlesin, kui murest murtud mu vanemad ja vennad-õed võivad olla. Nad teadsid küll, et ma olen arreteeritud, aga nad ei teadnud, kus ma olen. Palusin Jehoovat, et ta aitaks mu vanematel mu asukoht teada saada.

 Järgmisel hommikul üles ärgates nägin valvurite seas üht tuttavat. Ta vaatas mind väga üllatunult ja küsis: „Aster, mida sina siin teed?” Palusin, et ta läheks mu vanemate juurde ja ütleks neile, kus ma olen. Hiljem samal päeval sain oma vanematelt paki toidu ja riietega. Jehoova oli mu palvele vastanud. Valvur oligi mu vanematele öelnud, kus ma olen. See kogemus kinnitas mulle, et ma ei ole üksi jäänud.

 Mul ei tohtinud olla piiblit ega teisi väljaandeid ja mu pere ega sõbrad ei võinud mind külastada, aga Jehoova julgustas mind mu kongikaaslaste kaudu. Ma rääkisin neile iga päev Jumala kuningriigist ja nad olid sellest väga vaimustatud. Tihti ütlesid nad mulle: „Meie võitleme siin oma riigi eest, aga sina võitled Jumala kuningriigi eest. Ära mingil juhul alla anna, isegi kui nad ähvardavad sind tappa!”

 Mõnikord kuulasid vangivalvurid vange üle ja peksid neid. Ühel õhtul, umbes kella üheteistkümne ajal, tulid nad ka minu juurde. Kui jõudsime ülekuulamisruumi, hakkasid nad mind süüdistama. Nad ütlesid, et ma ei toeta valitsust, ja kui ma keeldusin kordamast üht poliitilist hüüdlauset, hakkasid kaks valvurit mind peksma. Mind viidi sellistele ülekuulamistele mitmeid kordi. Iga kord palusin Jehoovat tulihingeliselt appi ja tundsin, kuidas ta mind toetab.

 Kui möödunud oli kolm kuud, tuli minu juurde üks vangivalvur. Ta ütles, et võin nüüd koju minna. Kuigi ma olin väga üllatunud ja põnevil, olin ka veidi pettunud, sest mulle tõesti meeldis kaasvangidele kuningriigi lootusest rääkida.

 Mõni kuu pärast vabanemist, kui mind parajasti kodus polnud, tulid sõdurid meie koju, et arreteerida meie pere teismelised lapsed. Nad võtsid vahi alla minu kaks õde ja venna. Siis otsustasin, et mul oleks parem riigist lahkuda. Kuigi olin väga kurb, et pean jälle perest eemal olema, ütles ema mulle, et oleksin vapper ja usaldaksin Jehoovat. Peagi pärast seda istusin lennukile, mis lendas Ameerika Ühendriikidesse. Selsamal õhtul tulid sõdurid minu koju, et mind teist korda arreteerida. Kui nad mind kodunt ei leidnud, tormasid nad lennujaama. Aga selleks ajaks, kui nad kohale jõudsid, oli mu lennuk juba õhku tõusnud.

 Saabusin Marylandi ja mind võtsid vastu misjonärid Haywood ja Joan Ward, kes olid minu vanematele piiblit õpetanud. Viis kuud hiljem õnnestuski mul saavutada oma eesmärk alustada pioneerteenistust. Wardide tütrest Cyndist sai minu pioneeritöö kaaslane ja meil oli üheskoos teenistuses väga tore.

 1979. aasta suvel käisin New Yorgis peetelis ja kohtusin seal Wesley Parkeriga. Mulle meeldisid tema head omadused ja vaimsed eesmärgid. 1981. aastal me abiellusime ja ma kolisin Wallkilli New Yorgi osariigis, et koos Wesleyga peetelis teenida. Töötasin koristus- ja keemilise puhastuse osakonnas ning hiljem arvutiosakonnas MEPS-i tiimis. Peetelis sain Jehoova teenistusele täielikult pühenduda ja paljudest sealsetest vendadest-õdedest said mulle eluaegsed sõbrad.

 Aga kodus Etioopias kiusati mu peret taga ja see tegi ka mulle muret. Minu kaks õde ja vend olid ikka veel vangis. b Ema pidi neile iga päev toitu viima, sest vanglas süüa ei antud.

 Sel raskel ajal oli Jehoova mu varjupaik ning peetelipere toetas ja julgustas mind väga. (Markuse 10:29, 30.) Ühel päeval ütles vend John Booth mulle: „Meil on nii hea meel, et sa oled siin peetelis. See poleks võimalik, kui Jehoova poleks sind õnnistanud.” c Need lahked sõnad kinnitasid mulle, et Jehoova on õnnistanud minu otsust Etioopiast lahkuda ja et ta hoolitseb kindlasti ka minu pere eest.

 1989. aasta jaanuaris saime teada, et olen lapseootel. Olime alguses ikka väga üllatunud, aga mõne päeva pärast asendus meie ehmatus rõõmuga. Samas mõtlesime ikka sellele, millised vanemad meist saavad, kus me elama hakkame ja kuidas me pärast peetelist lahkumist majanduslikult hakkama saame.

 1989. aasta 15. aprillil pakkisime asjad autosse ja alustasime sõitu Oregoni osariigi poole, kus plaanisime jätkata täisajalist teenistust. Varsti pärast kohalejõudmist ütlesid mõned heatahtlikud sõbrad, et meil pole mõistlik oma olukorras pioneeridena teenida. Meil polnud tõesti palju raha ja ka beebi oli tulemas. Mida siis teha? Just siis külastas meie kogudust ringkonnaülevaataja Guy Pierce koos abikaasa Pennyga. d Nad soovitasid meil oma eesmärgist kinni pidada. Nii me siis alustasimegi pioneeritööd ja lootsime, et Jehoova meid aitab. (Malaki 3:10.) Jätkasime pioneerteenistust pärast esimese poja Lemueli sündi ja ka pärast teise poja Jadoni sündi.

 Pioneeritöö tegemine koos poistega oli meie jaoks väga väärtuslik kogemus. See andis meile võimaluse õpetada piibli tõdesid mitte ainult võõrastele, vaid ka oma lastele. (5. Moosese 11:19.) Pärast kolmanda poja Japhethi sündi pidime siiski pioneerteenistuse mõneks ajaks katkestama. (Miika 6:8.)

 Mõistsime, et meie suurim vastutus lapsevanematena on aidata lastel aru saada, et Jehoova on reaalne isik, ja saada temaga lähedaseks. Et seda eesmärki saavutada, püüdsime teha nii, et pere piibliõhtud oleksid sellised, mida nad pikisilmi ootaksid. Kui nad olid veel väikesed, lugesime nendega koos raamatuid „Kuuletuda Suurele Õpetajale” ja „Minu piiblilugude raamat”. Vahepeal me isegi mängisime mõningaid lugusid. Kuna mina olen peres ainus naine, tuli mul Iisebeli loos Iisebeli rollis olla. Poistele meeldis väga näidelda, kuidas nad mind diivanilt alla lükkavad, ja siis mängida koeri. Lisaks pere piibliõhtule uuris mu abikaasa Wesley ka iga poisiga eraldi piiblit.

 Me hoolisime oma poegadest väga ja armastasime neid ning palvetasime selle eest, et meil oleksid lähedased peresuhted. Kui nad vanemaks said, õpetasime neid erinevaid kodutöid tegema. Näiteks pesid nad nõusid, koristasid tube ja pesid pesu. Samuti õppisid nad süüa tegema.

 Mitte ainult lapsed ei õppinud, vaid ka meie lapsevanematena. Oli aegu, kui me reageerisime üle ja ütlesime lastele või teineteisele midagi pahasti. Sel juhul tuli meil olla alandlik ja vabandada.

 Kutsusime sageli endale külla koguduse vendi ja õdesid, samuti peetellasi, misjonäre, reisivaid ülevaatajaid ja neid, kes teenisid suurema vajadusega territooriumil. (Roomlastele 12:13.) Kui me külalistega suhtlesime, ei saatnud me lapsi teise tuppa mängima. Nad olid alati meie juures, osalesid vestlustes ja kuulasid põnevaid lugusid. Sageli mäletasid lapsed vestlustest rohkem detaile, kui meie Wesleyga.

 Nägime ka kõvasti vaeva, et meie elu Jehoova teenijatena oleks nauditav. Näiteks tegime puhkuseplaane ja kogusime raha, et saaksime eri riikidesse reisida. Igas riigis külastasime harubürood, käisime koosolekutel ja osalesime kuulutustööl. Niimoodi hakkasime armastama ülemaailmset vennaskonda ja saime perena lähedasemaks.

 Märkasime, et meie territooriumil elab palju hispaania keelt rääkivaid inimesi, aga neile ei kuulutatud korrapäraselt. Kui meie poisid olid alles väikesed, küsisime vend Pierce’ilt, mis ta arvab sellest, kui me perega hispaaniakeelsesse kogudusse läheme. Ta vastas laia naeratusega: „Kalamees läheb ikka sinna, kus kala on.” Need julgustavad sõnad ajendasid meid Woodburni hispaaniakeelsesse kogudusse minema. Meil oli rõõm alustada piiblikursusi, aidata mõningatel jõuda ristimiseni ja näha, kuidas väikesest hispaaniakeelsest grupist kasvab kogudus.

 Kui Wesley kaotas töö, pidime kolima tema uue töö tõttu Californiasse. Kaks aastat hiljem otsustasime Lemueli ja Jadoniga pioneeritööd tegema hakata. 2007. aastal kutsuti meid kõiki kolme pioneerteenistuse kooli. Peagi pärast kooli märkasime, et meie territooriumil on palju araabia keelt rääkivaid inimesi. Niisiis, pärast 13 aastat hispaaniakeelsel territooriumil otsustasime perega minna araabiakeelsesse kogudusse. Meile on toonud rõõmu piibli tõe jagamine araabia keelt rääkivatele immigrantidele ja ka osalemine erinevatel hoogtöödel välismaal. Oleme siiani pioneerid araabiakeelsel territooriumil California osariigis San Diegos.

 Wesley on suurepärane abikaasa ja perepea. Ta peab sügavalt lugu Jehoova organisatsioonist ega räägi kunagi midagi negatiivset peeteli või koguduse korralduste kohta. Vastupidi, ta leiab alati midagi positiivset, mida välja tuua. Ta palvetab koos minuga ja minu eest ning keerulistes olukordades on tema palved mind lohutanud ja aidanud mul rahulikuks jääda.

 Tagasi vaadates võin öelda, et oleme elanud toredat elu täisajalises teenistuses, lapsi kasvatades ja teenides suurema vajadusega territooriumitel. Oleme kogenud, et Jehoova õnnistab neid, kes panevad tema teenimise oma elus esikohale ja meil ei ole olnud millestki puudust. (Laul 37:25.) Olen veendunud, et otsus teenida Jehoovat kogu hingest on olnud parim otsus minu elus. (Laul 84:10.)