Kui pommitamine lõppes, läksime emaga otsima tema parimat sõbrannat. Siis tabas meid šokk: saime teada, et ta oli pommirünnakus surma saanud. Paari päeva pärast tuli järgmine õhurünnak. Isa tõstis mu kiiresti jalgrattapulgale ja väntas elu eest linnast eemale.

 Sellised mälestused ajast, mil Itaalias möllas teine maailmasõda, on mul siiani selgelt meeles. Kuid minu elu on kõige rohkem mõjutanud hoopis see, et mu ümber on alati olnud inimesed, kes tunnevad Jehoovat ja armastavad teda.

Jehoova kingib tõe

 1936. aasta talvel, mõni kuu enne mu sündi, töötas isa raudteel koos mehega, kelle nimi oli Vincenzo Artusi. Vincenzo polnud küll veel ristitud Jehoova tunnistaja, kuid ta oli piibli tõdedest vaimustunud. Rööbastelt lund kühveldades rääkis ta isale sellest, mida oli õppinud.

 Isa sai kohe aru, et see on tõde. Tema ja mõned teised meie kodulinnast Faenzast soovisid piiblist rohkem teada saada. Tol ajal aga oli Itaalias fašistlik režiim ja Jehoova tunnistajaid kiusati taga. Mõned neist olid vangis. Sinna võis sattuda kasvõi piiblilise kirjanduse omamise eest. Koosolekuid tuli pidada salaja. Seetõttu käis mu isa sõpradega maal eraldatud taludes, et lugeda koos piiblit ja uurida väljaandeid, mis neil olemas olid. Isa korraldas iga nädal ka meie peres piibliuurimisõhtut.

Jehoova kingib head eeskujud

 Enamik Jehoova tunnistajaid, kes olid usu pärast vangis, vabastati aastal 1943. Nende hulgas oli vallaline õde Maria Pizzato. Maria oli sõjaajal piiblilist kirjandust riiki smugeldanud ja aidanud Itaalia Jehoova tunnistajatel hoida ühendust Šveitsi harubürooga, mis tol ajal nende tegevust koordineeris. Teel oma koju Põhja-Itaaliasse ööbis Maria meie juures. Ta oli õbluke, kuid julge ja tugev naine. Peale sõda külastas ta meid Faenzas veel mitu korda ja ma ootasin teda alati suure innuga.

 Mul on soojad mälestused ka õde Albina Cuminettist. Kui ma olin teismeline, oli tema juba aastates lesk ja elas majas, kus me koosolekuid pidasime. Ta oli 1920-ndatel aastatel kolportöör (täisajaline hea sõnumi kuulutaja) ja ta jutustas mulle nendest algusaastatest palju põnevaid lugusid.

 Albina oli hoidnud alles vanemaid väljaandeid ja mälestusesemeid. Ükspäev nägin nende hulgas risti ja krooniga rinnanõela, mida kasutasid piibliuurijad (nagu Jehoova tunnistajaid siis nimetati). Ma teadsin, et risti algupära on paganlik, ja sellepärast hakkasin üllatusest itsitama. Albina ütles siis midagi, mis jäi mulle alatiseks meelde: „Ära põlga väikese alguse päeva.” (Sakarja 4:10.)

 Need olid õpetlikud sõnad. Kuigi piibliuurijad ei mõistnud algusaastatel tõde täielikult, väärisid nad lugupidamist. Ja veel, kuna kõiki meie väljaandeid itaalia keelde ei tõlgitud, siis ei jõudnud uuenenud arusaamad kohe kõigini. Siiski pidas Jehoova neid kalliks ja seda tuli teha ka minul.

 Meil oli Albinaga suur vanusevahe, aga mulle meeldis väga temaga rääkida. Tema, Maria ja teised õed teenisid Jehoovat suurtest raskustest hoolimata ja ma tahtsin saada just selliseks nagu nemad. Ma olen väga tänulik selle eest, et mul oli võimalus neid tundma õppida.

Peeteliteenistus

 1955. aasta suvel käisin Roomas kokkutulekul, mille teema oli „Võidutsev kuningriik”. Seal olles külastasin peetelit koos vendade-õdedega, kes olid teistest riikidest kokkutulekule tulnud. Mõtlesin endamisi: „Kui tore oleks küll siin teenida.”

 Sama aasta 18. detsembril käisin ristimisel. Mul oli kool veel pooleli, aga tahtsin alustada täisajalist teenistust. 1956. aasta kokkutulekul Genovas kuulsin teadet, et peetelisse vajatakse vabatahtlikke, kuid harubüroo esindaja ütles, et õdesid seal vaja ei ole.

 Hiljem rääkisin oma eesmärkidest Piero Gattiga a, kes oli tulise innuga vend ja tol ajal meie ringkonnaülevaataja. Ta ütles, et soovitab mind hoopis eripioneeriks.

 Mõne aja pärast tuli mulle harubüroost kiri. Olin kindel, et see on minu pioneeritöö ülesanne, aga ei olnudki. Mul paluti hoopis täita peeteli avaldus.

 Jaanuaris 1958 läksingi peetelisse. Peeteliperes oli tol ajal umbes 12 inimest. Neist kaks tegid tõlketööd ja mind määrati neile appi. Tööd oli palju ja ma ei olnud varem tõlkimisega kokku puutunud. Aga Jehoova abiga hakkasin seda ülesannet väga armastama.

 Ligi kahe aasta pärast tehti tõlketöös ümberkorraldusi ning mul paluti minna pioneeritööle. Seda ma küll oodata ei osanud, sest tundsin end peetelis juba nagu kodus. Aja jooksul aga nägin, et minu uus ülesanne on samuti kingitus Jehoovalt.

Innukad kuulutustöökaaslased

 1. septembril 1959 alustasingi eripioneerteenistust Cremona linnas. Minu pioneeritöökaaslaseks oli Doris Meyer, kes tuli Taanist. Ta oli minust ainult mõni aasta vanem, aga ta oli kogenud pioneer, kellelt mul oli palju õppida. Doris oli algatusvõimeline, kartmatu ja sihikindel. Neid omadusi oli meil mõlemal hädasti vaja, sest olime terves linnas ainsad Jehoova tunnistajad.

 Doris oli jõudnud Cremonasse enne mind ja ta oli üürinud korteri, et hakata seal koosolekuid pidama. Meie tegevusest said varsti haisu ninna kohalikud katoliku preestrid. Nad said tulivihaseks ja hakkasid meid oma jutlustes sajatama.

 Kord kutsuti meid politseijaoskonda. Meid ei arreteeritud, kuid öeldi, et Doris peab Cremonast lahkuma, kuna ta on välismaalane. Hiljem pöördus ta tagasi Taani, kus teenis Jehoovat ustavalt edasi.

 Varsti saadeti Cremonasse veel üks vallaline õde, Brunilde Marchi. Ta oli armas ja tasane õde ning talle meeldis väga kuulutustöö. Meil oli palju piibliõpilasi ja mitmed neist edenesid hästi.

 Olen Jehoovale tänulik selle eest, et sain osa Cremona kuulutustöö väikese alguse päevast. Nüüd on selles linnas juba viis kogudust.

Meeldiv üllatus

 Olin olnud Cremonas rohkem kui aasta, kui mulle helistati harubüroost. Peetelis oli palju tõlketööd, sest juulis 1961 oli plaanis pidada kuuepäevane kokkutulek „Ühtsed jumalakummardajad”. Seepärast kutsuti mind tagasi peetelisse. Ma sõna otseses mõttes hüppasin rõõmust. 1. veebruaril 1961 läksingi jälle peetelisse.

 Tööpäevad olid pikad, aga tundsin rõõmu sellest, et sain täielikult pühenduda piiblilise materjali ettevalmistamisele. Kuud lausa lendasid ja varsti oligi kokkutulek käes.

 Sellel kokkutulekul teatati, et itaalia keelde hakatakse tõlkima piibli kreekakeelse osa „Uue maailma tõlget”. Mõtlesin endamisi: „See tähendab, et tööd jätkub.” Ja mul oli õigus. Mul paluti peetelisse kauemaks jääda. Sellest on möödunud rohkem kui 60 aastat ja ma olen ikka veel siin.

Veel kingitusi Jehoovalt

 Veel üks kingitus, millest olen aastate jooksul rõõmu tundnud, on vallalisus. See ei tähenda, et ma poleks kunagi abielu peale mõelnud. Tegelikult oli aeg, kui mõte, et jäängi vallaliseks, tekitas minus suurt ängi. Rääkisin sellest Jehoovaga. Tema tunneb mind paremini kui keegi teine. Ma palusin, et ta aitaks mõista, mis on mulle parim.

 Mind puudutasid väga sellised piiblitekstid nagu Matteuse 19:11, 12 ja 1. Korintlastele 7:8, 38. Ma olen Jehoovale väga tänulik, et ta aitas mul jõuda selgusele ja andis meelerahu. Ma ei ole oma otsust kunagi kahetsenud ja mul on hea meel, et tänu vallalisusele olen saanud anda Jehoovale rohkem.

 Aastate jooksul olen näinud, kuidas tõlkeosakonnas on tehtud palju muudatusi, kuna Jehoova organisatsioon on võtnud kasutusele uudseid tehnilisi lahendusi ja muid rahvaste saavutusi. (Jesaja 60:16.) See kõik on muutnud Jehoova rahvast ühtsemaks. Näiteks aastal 1985 hakkas itaaliakeelne Vahitorn ilmuma samaaegselt ingliskeelsega. Veebisaidil jw.org on praegu artikleid ja videoid väga paljudes keeltes ja enamjaolt ilmuvad need ingliskeelsetega samal ajal. On selgelt näha, et Jehoova hoolitseb selle eest, et tema rahvas oleks ühtne ja hästi toidetud.

 Jehoova on olnud minu vastu helde. Ma olen saanud tunda rõõmu eripioneeritööst ja ta on täitnud mu südamesoovi teenida peetelis. Olen leidnud eri vanuses ja eri taustaga sõpru. Veel üks eriline õnnistus oli see, et mu ema sai Jehoova tunnistajaks, kui ta oli 68-aastane. Igatsen väga aega, kui need, kes on haudades, äratatakse üles, ja ma näen jälle oma ema ja teisi lähedasi. (Johannese 5:28, 29.)

 Ma ootan põnevusega aega, kui täituvad Jehoova sõnad „Ma teen kõik uueks”, et näha oma silmaga, mis tal on oma teenijatele veel varuks. (Ilmutus 21:5.) Üks on aga kindel: Jehoova jääb alati andma meile häid ande ja täiuslikke kingitusi. (Jaakobuse 1:17.)