Elasime perega Sierra Leones Freetownis. Augustis 1967, kui olin pooleteiseaastane, tõusis mul ühel õhtul ootamatult kõrge palavik. Järgmisel hommikul olid mu jalad imelikult nõrgad. Haiglas tehtud uuringud näitasid, et olin saanud polioviiruse, mis põhjustab lastehalvatust. Sellesse haigestuvad enamasti alla viieaastased lapsed. Mulle tehti füsioteraapiat, aga see ei aidanud. Tasapisi mu jalad kärbusid ja ma ei suutnud enam seista ega kõndida. Seetõttu nimetas isa mind tihti poolikuks lapseks. See tegi mu enesehinnangu maatasa. Ja ka liikuda sain ainult roomates, nii et tundsin, et enam madalamale langeda ei saa.

 Kasvasin üles koos emaga. Meie naabriteks olid mitmed teised vaesed pered ja meil oli ühine hoov. Inimestele ma üldiselt meeldisin, aga ma tundsin puudust isa armastusest. Mõned uskusid, et mu haiguse põhjuseks on nõidus. Minu eest hoolitsemine oli päris vaevaline ning mu emale soovitati, et ta jätaks mu puuetega laste hooldekodu ukse taha, kuid ta keeldus sellest.

 Kuna ma ei suutnud seista ega kõndida, liikusin roomates. Ennast maad mööda edasi lohistades tegin end kogu aeg katki. Sellepärast kandsin pakse rõivaid ja käte otsa panin jalanõud. Hiljem sain U-kujulised puuklotsid, mis kaitsesid käsi paremini. Sirutasin käed ettepoole, panin klotsid maha ja toetusin nendele. Tõmbasin selja kooku ja vinnasin jalad järgi. Niiviisi käte ja õlgade jõul ei jõudnud ma just kuigi kaugele. Oma kodu hoovist väljas ei käinud ma peaaegu kunagi. Ma ei saanud käia koolis ega teiste lastega mängida. Muretsesin, mis minust saab, kui emaga peaks midagi juhtuma.

 Palusin Jumalat, et ta mind aitaks ja ei laseks mul kerjuseks saada. Mõtlesin, et kui hakkan teda teenima, siis tema hoolitseb mu eest. Seepärast ühel päeval aastal 1981 võtsin ette vaevalise teekonna kirikusse, mis asus mu kodutänavas. Aga see, kuidas inimesed mind seal vaatasid, tekitas minus kehva tunde. Kirikuõpetaja ei teinud minust välja. Ta heitis mu emale ette, et istusin kohale, mille eest keegi teine oli maksnud. Otsustasin, et sinna ma enam ei lähe.

 Ühel hommikul aastal 1984, kui olin kaheksateistaastane, läksin trepist üles, et istuda akna alla, kust ma alati välja vaatasin. Siis torkas mulle pähe, et lähen hoopis õue, kus tavaliselt kedagi ei olnud. Kui ma sinna jõudsin, kohtusin kahe mehega, kes käisid ukselt uksele ja rääkisid Jumalast. Nad ütlesid mulle, et tulevikus saan ma terveks, ja näitasid piiblist tekste Jesaja 33:24 ja Ilmutus 21:3, 4. Nad andsid mulle ka brošüüri „Naudi elu maa peal igavesti!” ja lubasid mind uuesti külastada.

 Kui nad tagasi tulid, ütlesid nad, et järgmisel korral tuleb nendega kaasa Pauline, misjonär, kes oli meie kanti hiljuti kolinud. Nad pidasid oma sõna. Ajapikku sain ma Pauline’iga nii lähedaseks nagu tütar oma emaga. Minu pärisemal oli hea meel, et Pauline mulle piiblit õpetab. Mu „uus ema” oli armastav, kannatlik, lahke ja alati huvitatud minu heaolust. Ta õpetas mind lugema. „Minu piiblilugude raamatu” abil õppisin tundma armastavat isa, kellest olin alati puudust tundnud.

 Mind vaimustas see, mida ma piiblist õppisin. Kord küsisin Pauline’ilt, kas ma võiksin tulla koguduse raamatu-uurimisele a, mida Jehoova tunnistajad pidasid naaberkvartalis ühe venna kodus. Pauline oli nõus. Järgmisel teisipäeval tuli ta minu juurde ja ootas, kuni end pesin ja riidesse panin, et koosolekule minna. Mõned ütlesid, et Pauline võiks mind taksoga kohale viia, aga ma vastasin, et kõnnin sinna ise oma puuklotsidega.

 Kui me minema hakkasime, siis mu ema ja naabrid vaatasid mind kaastundliku pilguga. Mõned naabrid hüüdsid Pauline’ile: „Mis sa sunnid teda!”

 Pauline küsis lahkelt: „Jay, kas sa tahad tulla?” Nüüd oli aeg näidata, et usaldan Jehoovat. (Õpetussõnad 3:5, 6.) Ma vastasin: „Jah, nii ma olen otsustanud.” Naabrid vaatasid vaikides, kuidas ma värava poole liigun, ja nende suhtumine muutus. Kui ma väravast väljusin, hõiskasid nad rõõmust ja plaksutasid käsi.

 Mulle meeldis see koosolek üliväga. See andis mulle palju jõudu. Kõik võtsid mind soojalt vastu ja keegi ei suhtunud minusse üleolevalt. Tundsin end nagu kodus ja jäingi seal käima. Varsti küsisin, kas võin minna ka suurematele koosolekutele, mis toimusid kuningriigisaalis. Me olime vaesed, mul oli ainult kaks kleiti ja üks paar jalanõusid. Aga ma olin kindel, et Jehoova teenijad ei halvusta mind, ja mul oli õigus.

 Koosolekule jõudmiseks oli mul vaja „kõndida” tänava lõppu ja võtta takso, mis sõitis mäe juurde, kus asus kuningriigisaal. Vennad tulid sinna vastu ja tassisid mind üles saali.

 Laul 34:8 ütleb: „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!” Olin seda teinud ja tahtsin nüüd otsida tema juurest ka pelgupaika, nagu ütleb selle salmi teine pool. Otsustasin hakata kuningriigisaalis käima iga nädal. Vihmaperioodil jõudsin tavaliselt kohale märja ja mudasena ning mul tuli riided vahetada, aga see kõik oli seda väärt.

 1985. aastal kirjutati minust Jehoova tunnistajate aastaraamatus. Selle peale saatis üks armas Šveitsi õde Josette mulle kolmerattalise ratastooli. Seda sai kätega vändata. Sellel olid porilauad ja taga värvilised helkurid. Nii sain ma palju väärikamalt ringi liikuda. Lapsed imetlesid mu uut sõiduvahendit ja ütlesid, et neile meeldib näha mind selle ägeda tooliga sõitmas. Ma olin maast üles tõstetud ja tundsin end nüüd kuningannana, keda enam ei põlata, vaid austatakse.

 Mul ei olnud raske Jehoova teenistuses edeneda, sest ma elasin juba lihtsat ja moraalselt puhast elu. Oma uue ratastooliga sain käia kuulutamas ja 9. augustil 1986 mind ristiti. Ristimine tõstis mind uutesse kõrgustesse, mida ma ei oleks osanud uneski näha. Mind valdas rõõm ja rahulolu, tundsin end väärtusliku ja enesekindlamana, sest nüüd oli mul isa, kes mind armastab, ja sõbrad, kes minust tõeliselt hoolivad.

 Soovisin Jehoovale kuidagi tasuda kõige selle hea eest, mis ta mulle on teinud. Mõtlesin pioneerteenistuse peale, kuid ma polnud kindel, kas saan sellega hakkama. (Laul 116:12.) Palvetasin selle pärast ja otsustasin proovida. Olen olnud pioneer alates 1. jaanuarist 1988 kuni siiamaani. See on olnud imetore aeg. Armsad õed ja vennad on aidanud mul iga kuu oma eesmärki täita. Ja Jehoova on mind oma vaimu kaudu tohutult toetanud. (Laul 89:21.)

 Pioneerina hakkasin rohkem ringi liikuma ja olin aktiivsem. See mõjus mu jalgadele hästi, kuigi need olid ikka nõrgad. Mõne aja pärast läksin ühte vastavatud kliinikusse ja lootsin, et saan seal hakata käima füsioteraapias ja mulle antakse võimlemiskava. Üks töötaja aga ütles mulle, et mul ei ole mõtet seal käia, sest ma suren peagi. Ka üks tema kolleeg oli samal arvamusel. Tundsin end rusutuna. Läksin koju ja palusin Jehoovat, et ta aitaks mul oma tunnetega hakkama saada ja et saaksin ikka mingisugust teraapiat.

 Kuulutustöö on osutunud parimaks teraapiaks. See on pakkunud mulle piisavalt füüsilist koormust. Mõned aastad hiljem kohtusin taas ühega nendest kliiniku töötajatest, kes olid mulle öelnud, et peagi ma suren. Ta läks kuningriigisaalist mööda ja märkas mind ning oli väga üllatunud, et olen ikka veel elus.

 Püüan Jehoova teenistuses teha nii palju kui võimalik. Vennad on kiitnud mind selle eest, et olen innukas ja tulen varakult koosolekutele kohale. Nii saan vendi-õdesid tervitada ja nende vastu huvi tunda.

 Ma olen maitsnud ja näinud, et Jehoova on hea. Kolm minu piibliõpilast on ristitud, üks neist, Amelia, osales Gileadi kooli 137. kursusel. Ma olen käinud mitu korda pioneerteenistuse koolis, mis on imeline kingitus Jehoovalt. Jehoova on tõstnud mu eneseväärikust, enesekindlust ja üldist meeleolu. Inimesed peavad minust lugu. Ma ei häbene ennast enam. Mul on häid sõpru mitte ainult siin Freetownis, kus ma elan, vaid kogu riigis ja tegelikult kogu maailmas.

 Peaaegu 40 aastat on möödas sellest, kui kuulsin esimest korda uuest maailmast, kus haigusi pole enam. See lootus annab mulle siiani jõudu ja ma ootan õhinal, kuid kannatlikult selle täitumist. Ma tean, et Jehoova täidab oma tõotuse. (Miika 7:7.) Kuna ma ei ole alla andnud, on Jehoova aidanud mul raskustega toime tulla ja pakkunud abi just õigel ajal. Ma olen õnnelik ja mu nägu on naerul, sest Jehoova on tõstnud mind mudast, kus ma roomasin, kõrgustesse, millest ma ei oleks osanud unistadagi.