Kasvasin üles Inglismaal Bicesteri linna lähedal, kus mu vanemad üürisid üht maamaja. Kui olin 19-aastane, alustasin vanema õe ja venna eeskujul pioneerteenistust. Hiljem määrati mind eripioneeriks Šotimaale. Aastal 1970, kui olin 23-aastane, kutsuti mind Londoni peetelisse. Seal avastasin enda jaoks viipekeele. Sellega algas mu elus uus põnev peatükk, mis on toonud mulle palju rahuldust ja rõõmu.

Õpin viipekeelt

 Peetelis olles hakkasin käima Mill Hilli koguduses, kus oli mitu kurti venda-õde. Ma ei tahtnud, et keelebarjäär takistaks mul nendega sõbraks saada, ja seepärast otsustasin koosolekutel nende juures istuda.

 Tol ajal ei olnud Ühendkuningriigis viipekeelseid kogudusi. Kurdid käisid ingliskeelsetel koosolekutel, mis tõlgiti nende jaoks viibeldud inglise keelde. See tähendab, et tõlk tegi sõnasõnalise tõlke, järgides inglise keele grammatikat ja sõnajärge. Kui ma aga oma uute kurtide sõprade abiga vähehaaval viiplema õppisin, sain aru, et viipekeelel on oma grammatika ja sõnajärg. Mulle jõudis kohale, et inglise keel on tegelikult nende jaoks võõrkeel. Sellegipoolest käisid nad ustavalt kõigil koosolekutel. Hakkasin neid veelgi rohkem armastama ja hindama ning mul tekkis suur soov viipekeel hästi ära õppida.

 Ühendkuningriigi ametlik viipekeel on briti viipekeel (kasutatakse ka lühendit BSL). Aja jooksul õppisid meie tõlgid ära selle kurtide jaoks loomuliku keele ja loobusid viibeldud inglise keele kasutamisest. Tänu sellele hakkasid kurdid vennad ja õed koosolekutest palju paremini aru saama ja end rohkem koguduse osana tundma. Lubage ma jutustan teile, kuidas Jehoova on möödunud viie aastakümne jooksul viipekeelset tegevust õnnistanud ja milliseid tähelepanuväärseid edusamme olen oma silmaga näinud.

Viipekeelne tegevus saab hoo sisse

 Aastal 1973, kui olin umbes aasta teeninud kogudusevanemana, tegi kurt vend Michael Eagers ettepaneku pidada vahel mõni koosolek viipekeeles. Harubüroo andis selleks loa ja koos teise kogudusevanemaga hakkasimegi korraldama iga kuu viipekeelset koosolekut Londoni kaguosas Deptfordis.

 Tulemused ületasid kõik meie ootused. Esimesele viipekeelsele koosolekule tulid kurdid vennad-õed ja huvilised nii Londonist kui ka mujalt Inglismaa kaguosast. Lõpuks ometi said nad Jehoovalt õpetust oma emakeeles. Peale koosolekut veetsime veel koos aega, vahetasime kogemusi ja näksisime head paremat. See andis mulle ka võimaluse teha karjasetööd, mille järgi oli suur vajadus.

 Hiljem hakati viipekeelseid koosolekuid pidama ka Birminghamis ja Sheffieldis. Neil koosolekutel hakkasid käima ka õed-vennad, kes olid kuuljad, kuid tahtsid õppida viipekeelt. Paljud neist said hiljem viipekeelse tegevuse eestvedajateks riigi eri paigus.

Leian eluaegse kaaslase

 Aastal 1974 kohtasin kaunist õde Stella Barkerit. Ta teenis eripioneerina ühes koguduses peeteli lähedal. Armusime ja aastal 1976 abiellusime. Pärast seda teenisime koos eripioneeridena Põhja-Londonis Hackneys. Seal hakkas Stella koos minuga viipekeelses tegevuses osalema. Tagasi vaadates võin öelda, et üheskoos pioneeritöö tegemine andis meie abielule suurepärase alguse.

 Mõne aja pärast paluti meil hakata peetelis abiks käima. Elu oli väga kiire. Teenisin ka ringkonnaülevaataja asendajana ja juhendajana kogudusevanematele mõeldud kuningriigi teenistuskoolis. Hiljem aitasin veel korraldada ingliskeelsete üldkokkutulekute tõlkimist viipekeelde. Olime vahel küll väsinud, kuid tundsime oma tegemistest suurt rõõmu. (Matteuse 11:28–30.)

 Aastal 1979 sündis meile poeg Simon ja aastal 1982 Mark. Laste sünd tõi meile palju rõõmu, aga ka lisakohustusi. Kuidas me kõigega hakkama saime? Otsustasime Stellaga, et kui mul tuleb Jehoova töö pärast kuhugi kaugemale sõita, siis reisime terve perega ja teeme midagi toredat koos poistega. Tahtsime, et meie pojad näeksid, et Jehoova teenimine teeb õnnelikuks. Aja jooksul õppisid nad ära viipekeele ja alustasid pioneerteenistust. Ja 40 aastat pärast seda, kui minu vanemate vasikas peetelisse teenima läks, tegid seda ka Simon ja Mark. Olime ülirõõmsad!

Suured edusammud viipekeelses tegevuses

 Ühendkuningriigis polnud 1990-ndate keskel veel ühtki kurti kogudusevanemat, kuid olid mõned koguduseabilised. Seepärast pidid kuuljatest kogudusevanemad, kes ei osanud viipekeelt, otsustama, kas mõni neist vendadest on pädev õpetaja ja võiks saada ülevaatajaks. (1. Timoteosele 3:2.) Ühes ingliskeelses koguduses oli kurt koguduseabiline Bernard Austin. Ta hoolitses vendade-õdede eest nagu karjane ja temast peeti väga lugu. Olin väga rõõmus, kui kuulsin, et Bernard on saanud kogudusevanemaks. Ta oli esimene kurt kogudusevanem kogu riigis.

 Aastal 1996 toimus ajalooline sündmus: harubüroo kiitis heaks Ühendkuningriigi esimese viipekeelse koguduse loomise. See kogudus asus Lääne-Londonis Ealingis. Ees ootas veel aga palju põnevat.

Koosolekud ja kokkutulekud viipekeeles

 1980-ndatel ja 1990-ndatel aitasin ma kaugtöötajana peeteli teenistusosakonda, vastates viipekeelset tegevust puudutavatele küsimustele. Mõnikord küsisid vennad, kuidas aidata kurtidel saada aru ingliskeelsetest koosolekutest ja kokkutulekutest. Tol ajal organisatsioon viipekeelset tõlget ei korraldanud ja viipekeelseid väljaandeid ei valmistanud. Seetõttu pidin sageli vendadele vastama, et meil tuleb olla kannatlik ja oodata Jehoovat.

 Meie kannatlikkus sai kuhjaga tasutud. Peagi hakkas harubüroo korraldama koosolekute ja kokkutulekute tõlkimist viipekeelde. Vähe sellest, kurtidele reserveeriti istekohad lava ees, nii et nad nägid hästi nii kõnepidajat kui ka tõlki. Tänu sellele tundsid kurdid õed-vennad, et Jehoova armastab neid ja nende usupere peab neid kalliks.

 1. aprillil 1995 peeti Inglismaa keskosas asuvas Dudley kokkutulekusaalis esimene viipekeelne ringkondlik kokkutulek. Selle korraldamise eesotsas oli endine ringkonnaülevaataja vend David Merry ja mina olin tema abiline. Mõned kurdid õed-vennad tulid sadade kilomeetrite kauguselt: põhja poolt Šotimaalt ja edelast Cornwallist. Sellel ajaloolisel kokkutulekul osales rohkem kui tuhat inimest ja ma mäletan siiani seda elevust, mis seal valitses.

 Aastal 2001 palus harubüroo mul koos vend Merryga organiseerida järgmise aasta üldkokkutulek briti viipekeeles. See oli suur töö, aga Jehoova õnnistas paljude vabatahtlike jõupingutusi ja kõik läks korda. See kokkutulek sööbis paljudele mällu. Pärast seda teenisin aastate jooksul paljude viipekeelsete kokkutulekute ülevaatajana, kuni nooremad vennad selle vastutuse üle võtsid.

Viipekeelsed videod

 Aastal 1998 olime ülirõõmsad, kui Jehoova organisatsioon avaldas esimese väljaande briti viipekeeles. See oli brošüür „Mida Jumal meilt nõuab?”, mis anti välja videokassetil. Selle abil aitasid vennad-õed paljudel inimestel piiblit tundma õppida.

 2002. aasta üldkokkutulekul tõlgiti kuningriigilaulud esimest korda viipekeelde. Kurdid said nüüd niiöelda laulda: nad viiplesid tõlgi järgi laulude kauneid sõnu ning tunnetasid nende kaasahaaravat rütmi. Oli liigutav näha, kuidas üks kurt kogudusevanem esimest korda laulu viibeldes rõõmupisaraid valas.

 Sellel kokkutulekul esitati esimest korda ka viipekeelne lavastus. Selle oli ette valmistanud ja üles filminud Londoni viipekeelne kogudus. Kui meile see ülesanne anti, polnud meil õrna aimugi, kuidas seda teha, sest me polnud millegi sellisega varem kokku puutunud. Kuid Jehoova tõttas meile jällegi appi ja me leidsime vennad, kes olid filmide valmistamisega tegelenud. Sellest kogemusest oli mulle hiljem palju kasu, sest mul paluti aastatel 2003–2008 hoolitseda peetelis järgmiste viipekeelsete videolavastuste valmistamise eest.

 Meile Stellaga meeldis väga koos poegadega peetelis olla. Tööd oli aga väga palju. Proovid ja filmimine võtsid pikki nädalaid ning lõpuks olid näitlejad ja võttegrupp üsnagi kurnatud. Kuid kogu see vaev tasus end ära siis, kui nägime, kuidas piiblilood meie kurtide vendade-õdede jaoks elavaks said ja nii mõnigi neist liigutusest pisara poetas.

 Jehoova õnnistused sellega veel ei lõppenud. Aastal 2015 hakkas briti viipekeeles ilmuma Vahitorni uurimisväljaanne. Aastal 2019 anti välja Matteuse evangeelium. Nüüdseks on meil olemas piibli kreekakeelne osa tervikuna ja heebreakeelse osa kallal tehakse usinalt tööd. Kurtidel vendadel-õdedel on küllaga põhjusi Jehoovat tänada.

 Nii hea on kuuluda usuperre, mis jäljendab Jehoova erapooletut armastust! (Apostlite teod 10:34, 35.) Meile avaldab tänini muljet see, kui palju aega ja vahendeid kasutab meie organisatsioon kõiksuguste inimeste, sealhulgas kurtide ja pimedate heaks. a

 Need pingutused on kandnud vilja. Viipekeelseid kogudusi on nüüd juba mitmel pool Ühendkuningriigis. Tunnen suurt rõõmu, et olen alates väikese alguse päevast saanud sellele kasvule kaasa aidata. (Sakarja 4:10.) Kogu au kasvu eest kuulub muidugi Jehoovale. Tema juhib oma organisatsiooni. Tema annab oma teenijatele kõik vajaliku, et kuulutada head sõnumit kõiksugustele inimestele. Ja tema on see, kes inimeste südames kuningriigisõnumi kasvama paneb.