Sündisin aastal 1941 Soomes Virratis. Minu mõlemad vanemad, paljud sugulased ja noorem õde-vend olid kurdid. Me suhtlesime omavahel viipekeeles.

 Ma käisin internaatkoolis, mis oli kodust umbes 240 kilomeetri kaugusel. Viipekeel oli seal rangelt keelatud. Tol ajal õpetati Soomes kurte lapsi rääkima ja suu pealt lugema. Kui õpetajad tabasid meid viiplemast, siis lõid nad meid kaardikepi või joonlauaga nii kõvasti, et sõrmed olid mitu päeva paistes.

 Peale keskkooli lõpetamist läksin õppima põllumajandust. Mul oli seda ametit vaja, sest mu vanemad pidasid talu. Kord, kui tulin koju, nägin laua peal ajakirju Vahitorn ja Ärgake!. Isa ütles, et need ajakirjad räägivad imelistest asjadest, mis on kirjas piiblis, ja et üks kuuljatest abielupaar käib talle ja emale piiblit õpetamas. Nad suhtlesid nendega paberi ja pliiatsi abil.

 Isa rääkis mulle, et varsti hakkab valitsema Jumala kuningriik, maa muudetakse paradiisiks ning surnud äratatakse üles. Aga mulle oli õpetatud, et inimesed lähevad peale surma taevasse. Ma arvasin, et isa on asjast valesti aru saanud, sest tema piibliõpetajad ei osanud viipekeelt.

 Järgmine kord, kui see abielupaar mu vanemate juurde tuli, esitasin neile küsimusi selle kohta, mida isa oli rääkinud. „Su isal on õigus,” kinnitasid nad, ja näitasid mulle Jeesuse sõnu ülesäratamise kohta tekstis Johannese 5:28, 29. Nad rääkisid ka, et Jumal kõrvaldab maa pealt kurjuse ja toob rahu, inimesed saavad terveks ja elavad igavesti. (Laul 37:10, 11; Taaniel 2:44; Ilmutus 21:1–4.)

 See asi huvitas mind ja ma hakkasin piiblit uurima. Mind õpetas Jehoova tunnistaja Antero, kes ei osanud viipekeelt. Piibliõpiku küsimustele vastasin ma kirjalikult. Antero luges mu vastuseid ja kirjutas kommentaare või lisaküsimusi. Niiviisi õpetas ta mind kannatlikult iga nädal kaks tundi.

 Aastal 1960 käisin Jehoova tunnistajate kokkutulekul, kus programm tõlgiti viipekeelde. Reede pärastlõunal teatati, et laupäeval toimub ristimine. Võtsin siis kaasa oma ujumisriided ja rätiku ja käisin ristimisel. a Peagi ristiti ka mu vanemad ning õde ja vend.

 Tahtsin jagada seda head, mida olin piiblist õppinud, ka teiste kurtidega. Nendega oli kõige parem suhelda viipekeeles. Nii ma hakkasingi oma kodulinnas innukalt viipekeeles kuulutustööd tegema.

 Mõne aja pärast kolisin suurde tööstuslinna Tamperesse. Otsisin seal kurte inimesi. Käisin ukselt uksele ja küsisin, kas keegi teab, kus elab mõni kurt. Leidsin palju inimesi, kes tahtsid piiblist rohkem teada, ja mõne aasta pärast oli Tamperes juba rohkem kui kümme kurti Jehoova tunnistajat.

 Aastal 1965 kohtasin toredat õde Mairet ja järgmisel aastal me abiellusime. Maire õppis viipekeele kiiresti selgeks ja järgnevad 50 aastat oli ta mulle Jehoova teenistuses usin ja ustav kaaslane.

 Kaks aastat pärast abiellumist sündis meile poeg Marko, kes on kuulja. Marko emakeel on soome keel, aga kodus õppis ta ära ka soome viipekeele. Ta käis ristimisel 13-aastaselt.

 Meie viipekeelne grupp Tamperes kasvas jõudsalt. Niisiis kolisime aastal 1974 Turusse, kus kurte Jehoova tunnistajaid ei olnud. Alustasime jällegi ukselt uksele kurtide otsimisega. Selle aja jooksul, mil Turus elasime, ristiti 12 minu piibliõpilast.

 Aastal 1987 kutsuti Marko peetelisse. Selleks ajaks oli viipekeelne grupp Turus juba jalad alla saanud, nii et me hakkasime jälle kolimisplaane pidama.

 Umbes sel ajal hakkasid Ida-Euroopas puhuma vabaduse tuuled ja meie tegevus sai seal hoo sisse. Seepärast reisisin jaanuaris 1992 koos ühe kurdi vennaga Tallinnasse.

 Me saime kokku ühe kristliku õe ja tema vennaga, kes oli kurt. Kuningriigisõnumi vastu see mees küll huvi ei tundnud, aga ta oli väga abivalmis ja aitas meil saada ühendust paljude kurtidega Eestis. Kui olime Tallinnas viimast õhtut, viis ta meid Eesti Kurtide Liidu koosolekule. Jõudsime varakult kohale. Panime laua peale valmis vene- ja eestikeelseid raamatuid ja ajakirju. Võeti umbes 100 raamatut ja 200 ajakirja ning umbes 70 kurti andis meile oma aadressi. Sel õhtul sai alguse viipekeelne kuulutustöö Eestis.

 Varsti pärast seda hakkasime Mairega regulaarselt Eestis käima, et seal kuulutustööd teha. Tegime vähem palgatööd, alustasime pioneerteenistust ja aastal 1995 kolisime Helsingile lähemale, et oleks lihtsam laevaga Tallinnasse sõita. Kuulutustöö Eestis ületas kõik meie ootused.

 Piiblikursuse soovijaid oli nii palju, et meil olid käed tööd täis. Meie õpilastest 16 sai Jehoova tunnistajaks. Nende hulgas olid kaks pimekurti naist, kes olid omavahel õed. Õpetasin neid taktiilse viipekeele abil, mis tähendab, et kurt paneb oma käed vestluskaaslase käte peale ja tajub niiviisi tema viipeid.

 Kurtide õpetamine oli päris keeruline, sest tol ajal ei olnud meil viipekeelseid väljaandeid. Ma kogusin meie trükistest pilte ja tegin neist ise raamatu, mida sain õpetamisel kasutada.

 Soome harubüroo palus mul käia ka Lätis ja Leedus vaatamas, kuidas seal saaks viipekeeles kuulutustööd teha. Külastasimegi neid Balti riike mitmel korral ja aitasime sealsetel vendadel-õdedel kurte otsida. Peaaegu igas riigis on oma viipekeel, nii et ma õppisin eesti, läti ja leedu viipekeelt ning mõnevõrra ka vene viipekeelt, mis samuti on neis riikides kasutusel.

 Tegime neid kuulutustööreise Eestisse ja teistesse Balti riikidesse kaheksa aastat, kuid siis pidime neist kahjuks loobuma, sest Mairel avastati Parkinsoni tõbi.

 Aastal 1997 moodustati Soome peetelis viipekeele tõlketiim. Meil Mairega oli võimalus neid aidata, sest elasime peeteli lähedal. Teen seda vahetevahel siiani. Saime peetelis teha koostööd oma poja Markoga. Hiljem andsid Marko ja tema naine Kirsi väljaõpet viipekeele tõlketiimidele mujal maailmas.

 Harubüroo on aeg-ajalt korraldanud kursusi, kus kuuljad vennad-õed saavad õppida viipekeelt. Tänu neile kursustele on paljud viipekeelsele tegevusele õla alla pannud. Nad täidavad ülesandeid koguduses ja teevad innukalt kuulutustööd.

 Aastal 2004 olime Mairega esimese soome viipekeelse koguduse rajamise juures Helsingis. Kolme aastaga kasvas see tugevaks innukaks koguduseks, kus oli palju pioneere.

 Tahtsime jälle kolida kuhugi, kus saaksime rohkem abiks olla. Aastal 2008 kolisime Tampere lähedale. Läksime uuesti viipekeelsesse gruppi, kust olime lahkunud 34 aastat tagasi. Aasta pärast sai sellest grupist teine viipekeelne kogudus Soomes.

 Sel ajal läks Maire tervis veelgi kehvemaks. Tahtsin ise tema eest hoolitseda ja tegingi seda kuni tema surmani aastal 2016. Ma tunnen temast väga puudust ja ootan pikisilmi aega, kui näen teda jälle uues maailmas, kus haigusi ei ole enam. (Jesaja 33:24; Ilmutus 21:4.)

 Seni aga, nagu viimased 60 aastat, olen ikka täis tahtmist jagada kurtidele head sõnumit.