Cecil oli armas ja alandlik vend, kes tegi teiste heaks palju. Tema eeskuju ning minu ema ja teiste usukaaslaste eeskuju sütitas minus soovi anda Jehoovale oma parim. (Filiplastele 2:13.) Ma jutustan teile oma loo.

 Ma sündisin aastal 1943. Mu vanemad elasid Austraalias Queenslandis. Nad pidasid farmi suhkrurookasvatuspiirkonnas rannikulinna Bundabergi lähedal. Meie kandi inimestel oli kombeks laupäeva õhtuti käia linnas koos teistega aega veetmas. Ühel korral aastal 1939 kohtasid mu vanemad seal kaht Jehoova tunnistajat, kes olid pioneerid (täisajalised Jumala sõna kuulutajad). Nad rääkisid isale ja emale piiblist ja hea sõnum läks mu vanematele südamesse. Peagi said neistki Jehoova tunnistajad, nii et mina ja mu õde Jean kasvasime üles tunnistajate peres. Kui ma olin 7-aastane, juhtus mu isal kodus õnnetus ja ta sai surma. See oli mulle suur šokk. Ma mäletan senini oma isa kui töökat ja hea huumorimeelega meest. Igatsen väga aega, kui ta äratatakse üles ja saan teda paremini tundma õppida. (Apostlite teod 24:15.)

 Minu ema oli hea ja mõistlik inimene. Me õega saime alati vabalt oma arvamust väljendada. Kui aga asi puudutas piibli põhimõtteid või Jehoova teenimist, oli ema põhimõttekindel. Käisime alati koguduse koosolekutel ja ta soovis, et me ei veedaks liiga palju vaba aega koolikaaslastega, kes polnud Jehoova tunnistajad. (1. Korintlastele 15:33.) Ma olen väga tänulik, et ta meid niiviisi kasvatas.

 Mu ema oli ka innukas Jumala sõna kuulutaja. Ta oli tihti puhkuseaja pioneer (praegu nimetatakse abipioneeriks). Mul on meeles, et ta külastas regulaarselt rohkem kui 50 peret, et viia neile ajakirju Vahitorn ja Ärgake!. Ka siis, kui ta oli juba eakas ja põdur, püüdis ta alati aidata neid, kes olid piibli sõnumist huvitatud. Kuna emal jagus nii palju armastust teiste ja eriti oma laste vastu, siis armastasime teda väga ja tahtsime olla tema moodi. Aastal 1958, kui olin 14-aastane, pühendasin oma elu Jehoovale ja käisin ristimisel.

 Meie koguduses oli 20-ndates aastates Rudolf, kes oli emigreerunud Saksamaalt. Ta käis ristimisel veidi peale mind. Käisime temaga tihti laupäeva hommikuti kuulutamas. Me rääkisime nendega, kes poe juures autos istusid ja oma peret ootasid.

 Rudolf innustas mind koolivaheaegadel koos temaga puhkuseaja pioneer olema. Ühel korral läksime umbes 190 kilomeetri kaugusele Gladstone’i linna ja kuulutasime seal kuus nädalat. Rudolf oli mulle vanema venna eest. Koolivaheaegadel kuulutamine meeldis mulle nii väga, et mul tekkis soov hakata üldpioneeriks. 16-aastaselt saavutasin selle eesmärgi. Ma olin täis tahtmist teenida Jehoovat täisajaliselt terve elu.

 Esmalt saadeti mind pioneeritööd tegema rannikulinna Mackaysse, mis asus Bundabergist põhja pool, Suure Vallrahu lähedal. Umbes aasta hiljem, kui olin 17, määrati mind eripioneeriks a Austraalia sisemaale, mis on väga hõredalt asustatud. Minu pioneeritöökaaslaseks sai võitud vend Bennett (Ben) Brickell, kes oli minust rohkem kui 30 aastat vanem. b Ta oli olnud täisajalises teenistuses juba pikki aastaid ja oli tuntud kui tõeline musterpioneer. Mul oli suur rõõm koos temaga tegutseda.

 Meie kuulutustööterritoorium asus Queenslandi loodeosas ja piirnes Carpentaria lahega. Olime Beniga seal ainukesed Jehoova tunnistajad. Ühest majapidamisest teise sõitmine võis võtta mitu tundi ja nendel pikkadel sõitudel mööda tolmuseid teid jutustas Ben mulle lugusid oma varasematest pioneeriaastatest. Tal oli palju rääkida teise maailmasõja päevist, kui meie töö Austraalias oli keelu all ja kuulutustööl kasutati valjuhäälditega autosid c.

 Pärast kuulutustööpäeva otsisime tee ääres sobiva koha ja lõime laagri üles. d Me korjasime puid ja valmistasime lõkke peal õhtusööki. Magasime lageda taeva all. Selle tarvis olid mul kaasas tekid, padi ja present. Mäletan siiani neid öid, kui vaatasin tähti täis tipitud taevalaotust ja tajusin eriliselt, kui suur ja võimas on Jehoova.

 Kui auto sealkandis katki läheb, võib see olla päris ohtlik. Ükskord purunes meil veovõll. See oli palav päev ja meil oli vähe vett. Ben sõitis pöidlaküüdiga Cloncurry linna uut veovõlli hankima ja mina jäin kaheks ööks auto juurde. Iga päev sõitsid mõned autod mööda ja ma sain lahketelt juhtidelt vett. Üks mees andis mulle lisaks raamatu, mis oli juba paras kapsas. Ta ütles: „Võta, loe seda. Äkki on abiks.” See raamat oli mulle suur üllatus, sest kuigi see ei olnud meie organisatsiooni poolt välja antud, räägiti seal Jehoova tunnistajatest natsi koonduslaagrites.

 Tegime koos Beniga pioneeritööd ligi aasta. Hüvasti jättes ütles ta mulle: „Võitle vapralt edasi, vennas!” Beni pühendumus ja innukus andsid mulle veelgi hoogu juurde.

 Kui olin mitu aastat sisemaal pioneeritööd teinud, paluti mul hakata teenima ringkonnaülevaatajana. See tähendas, et külastasin järgemööda ringkonna kogudusi ja eraldi asuvaid gruppe ning veetsin igal pool nädalakese. Jõudsin teenida neljas ringkonnas Queenslandis ja Uus-Lõuna-Walesis. Siis aga kutsuti mind ootamatult New Yorki Gileadi kooli (Jehoova tunnistajate misjonikooli). Olin selle kooli 51. lennus, mis lõpetas aastal 1971. Gileadis uurisin viis kuud süvitsi piiblit koos tugeva usuga kursusekaaslaste ja õpetajatega ning see valmistas mind ette minu uueks ülesandeks – misjonitööks Taiwanil.

 Meie kursuselt saadeti Taiwanile üheksa inimest, nende hulgas Uus-Meremaalt pärit Ian Brown, kellest sai minu misjonitöökaaslane. Me ei teadnud Taiwanist mitte midagi. Me ei teadnud isegi, kus see asub, enne kui kaarti vaatasime.

 Ma poleks suutnud ette kujutada kohta, mis erineks Queenslandist rohkem kui Taiwan. Meie esimeseks suureks proovikiviks oli hiina keel. Tükk aega ei saanud me mitte midagi aru koosolekutest ja jäime seepärast ilma õpetusest, mis tugevdab usku. Samuti ei saanud me vabalt suhelda oma vendade ja õdedega. Sel ajal taipasime Ianiga, kui väärtuslik on see teadmistepagas, mille saime kaasa Gileadi koolist. Lisaks uurisime iseseisvalt piiblit ja rääkisime Jehoovaga palju. See kõik aitas meil tema ligi jääda. Ja meid julgustas väga see, et nägime vendade ja õdede siirast armastust Jehoova ja meie vastu.

 Peale saabumist tehti uutele misjonäridele hiina keele intensiivkursus. Meie õpetaja oli Austraaliast pärit õde Kathleen Logan, e kes oli Gileadi 25. lennu lõpetaja. Pühendusime täielikult keeleõppele. Meile soovitati õpitut kohe kasutama hakata ja seda me tegimegi. Kui me Ianiga esimest korda kuulutustööle läksime, olime õppinud pähe lühikese esitluse. Teel arutasime omavahel, kes räägib esimesena. Ütlesin naljaga pooleks, et kuna mina olen vanem, siis mina otsustan, ja tema on esimene. Uksele tuli soliidse välimusega härra. Ta kuulas kannatlikult, kui Ian läbisegi hiina ja inglise keeles oma esitlust puterdas. Meie üllatuseks küsis ta siis sulaselges inglise keeles, mida me soovime. Meil oli tore vestlus ja lõpetuseks innustas ta meid edasi pingutama. Tema lahked sõnad andsid meile uut jõudu ja tõid mulle meelde Beni sõnad „Võitle vapralt edasi”.

 Meie kuulutustööterritooriumiks oli suur osa pealinnast Taipeist. Seal elas väga vähe Jehoova tunnistajaid, nii et see territoorium oli praktiliselt puutumata. Hakkasime Ianiga suure hooga pihta. Sel ajal levitasime iga kuu sadu ajakirju. Tõsi küll, ilmselt võtsid paljud inimesed ajakirja vastu ainult selleks, et saada aru, kes me oleme ja mida öelda püüame. Kuidas see ka polnud, me külvasime palju tõeseemneid ja olime kindlad, et mõned neist lähevad inimeste südames kasvama.

 Sel ajal sõbrunesin ühe kohaliku õe Wen-hwaga. Ta armastas tõde ja tahtis teha omalt poolt kõik, et ka tema kaasmaalased piiblisõnumit kuuleksid. Ta aitas paljudel misjonäridel, sealhulgas minul, lihvida oma keeleoskust. Meie sõprus süvenes ja aastal 1974 me abiellusime.

 Wen-hwa aitas misjonäridel saada tõhusamateks kuulutajateks nii, et tutvustas neile taiwanlaste mõtteviisi ja kombeid. Ta aitas meil näha, millised esitlused on meie kuulajatele köitvamad. Taiwanlased olid enamasti budistid ja taoistid. Levinud oli esivanemate kultus ja enamik inimesi polnud kunagi lugenud piiblit ega seda isegi mitte näinud. Me rääkisime neile peamiselt Loojast: sellest, et tema nimi on Jehoova, ja miks me võime olla kindlad, et ta on olemas. Näiteks kui põllumees või kalur ütles, et toit sõltub taevast, siis vastasime: „Kes seal taevas siis on, kes meile toitu annab? Kas võib olla nii, et seal on keegi kõikvõimas, kes on kõik loonud ja keda meil tuleks austada?”

 Aja jooksul kandsid meie pingutused vilja ja tõeseemned leidsid paljudes südametes hea pinnase. Piibliõpilased tegid suuri pingutusi, et saada lahti valeuskumustest ja sissejuurdunud usukommetest. Misjonärid ja kohalikud vennad-õed olid neile selles suureks abiks ja oli tore näha, kuidas tõde nende elu paremaks muutis. (Johannese 8:32.) Hiljem sai nii mõnigi neist koguduses vastutusrikkaid ülesandeid ja paljudest said pioneerid või peetellased.

 Aastal 1976 hakkasin lisaks misjonitööle teenima Taiwani harubürookomitees. Aastal 1981 kutsuti meid Wen-hwaga peetelisse, kus ma teenisin veel aastaid harubürookomitees. Sellest ajast, kui alustasin täisajalist teenistust, on möödunud juba rohkem kui 60 aastat. Üle 50 aasta olen veetnud Taiwanil, ligi 50 neist koos oma armsa naisega. Ka minu hea sõber ja misjonitöökaaslane Ian Brown teenis siin täisajaliselt kuni oma surmani aastal 2013.

 Püüame Wen-hwaga teha oma parima peetelis, kuulutustööl ja hiinakeelses koguduses. Oleme Jehoovale tänulikud, et saame teda nõnda teenida. Ta sütitas minus soovi alustada täisajalist teenistust, kui olin veel poisike. Ja nüüd, kui me Wen-hwaga oleme juba eakad, annab ta ikka meile jõudu seda jätkata.