Sõda möllas kolm aastat ja see tõi endaga kaasa palju häda ja vaeva. Muidugi mõjutas see ka meie peret. Mu isa oli väga jumalakartlik. Aga kui ta nägi seda, kuidas katoliku preestrid sõda toetasid, siis ta otsustas, et mind ja mu venda ei ristita katoliku kirikus.

 Aastal 1950 koputasid kaks Jehoova tunnistajat meie uksele. Isale meeldis see, mida nad rääkisid, ja nad hakkasid temaga piiblit uurima. Olin 14-aastane ja minu jaoks oli kõige tähtsam jalgpall. Mu isa aga tahtis, et ma loeksin neid väljaandeid, mis Jehoova tunnistajad meile jätsid. Aga mulle ei pakkunud need huvi. Ükskord pärast jalgpallivõistlust tulin koju ja küsisin ema käest: „Kas need piibliõpetajad on jälle meie juures?” Ema vastas: „On jah, nad on parasjagu isaga söögitoas.” Selle peale jooksin ma ruttu välja tagasi.

 Mu isa ei lasknud kunagi ennast häirida sellest, et mulle piibel huvi ei pakkunud. Talle väga meeldis see, mida ta piiblist teada sai. Ja juba aastal 1953 läks ta ristimisele. See pani mind mõtlema ja ma hakkasin oma isa igasuguste küsimustega pommitama. Tahtsin endale ka oma piiblit. Isa palus, et noor vend Máximo Murcia hakkaks minuga piiblit uurima. Kaks aastat hiljem, kui olin 19, läksin ka mina ristimisele. Mind ristiti Jarama jões, mis on Madridist ida pool.

 1950-ndatel oli päris keeruline teha kuulutustööd ja pidada koosolekuid. Sel ajal valitses Hispaaniat diktaator Francisco Franco, kes tahtis, et kõik inimesed oleksid katoliiklased. Seetõttu proovis politsei takistada Jehoova tunnistajate tegevust. Kogunesime kodudes ja püüdsime seda teha võimalikult märkamatult, et me kahtlust ei ärataks, sest muidu võisid naabrid meile politsei kutsuda. Ka ukselt uksele kuulutustööd tegime väga ettevaatlikult. Valisime paar-kolm maja, mida külastada, ja pärast seda liikusime kiiresti teise piirkonda. Üldiselt inimesed kuulasid meid, kuid oli ka neid, kellele meie sõnum ei meeldinud.

 Mäletan, et ükskord tuli uksele katoliku preester. Kui talle selgitasin, miks ma teda külastan, küsis ta: „Kes on andnud sulle loa seda teha? Kas sa ei tea, et ma võin sulle politsei kutsuda?” Ma ütlesin talle, et tean küll, olen sellega arvestanud. Seejärel lisasin: „Ka Jeesus Kristuse vastased tahtsid teda kinni võtta. Kas pole siis loogiline arvata, et ka tema jüngreid koheldakse samamoodi?” See vastus talle ei meeldinud ja ta läks tuppa politseile helistama. Mina omakorda tegin sellest majast kiirelt minekut.

 Kuulutajaid oli tol ajal Hispaanias paarisaja ringis ja hoolimata mõningasest vastuseisust leidsime, et põllud on valged lõikuseks. 1956. aasta veebruaris, kui olin kõigest 19-aastane, määrati mind eripioneeriks. a Paljud meist, pioneeridest, olid veel noored ja kogenematud, aga misjonärid andsid meile vajalikku väljaõpet ja julgustasid meid. Mind määrati koos ühe teise noore pioneeriga teenima Alicante linna, kus polnud veel üldse kuulutustööd tehtud. Kõigest mõne kuuga alustasime me palju piibliuurimisi ja jagasime sadu väljaandeid.

 Kuid meie tegevus ei jäänud märkamatuks. Kui olime olnud Alicantes kõigest mõned kuud, vahistas politsei meid ja võttis ära meie piiblid. Meid hoiti 33 päeva vahi all ja pärast seda viidi meid Madridi, kus meid lasti vabaks. Kuid see lühike vangistus polnud midagi võrreldes sellega, mis meid veel ees ootas.

 Kui olin 21-aastane, kutsuti mind sõjaväkke. Ma pidin minema Nadori linna, mis asub Põhja-Marokos. See oli tol ajal Hispaania kontrolli all. Selgitasin lugupidavalt leitnandile, et ma ei lähe sõjaväkke ja et ma ei pane ka selga sõjaväevormi. Pärast seda viis sõjaväepolitsei mind Rostrogordo vanglasse Melillas, kus pidin jääma ootama sõjaväekohut.

 Enne kohut otsustas Hispaania sõjaväeülem Marokos, et mulle tuleb mõistus pähe taguda. Kõigepealt mind alandati, siis piitsutati 20 minutit ja siis peksti, kuni ma peaaegu meelemärkuseta maha kukkusin. Kuid sellest veel ei piisanud. Kapten muljus oma raske sõjaväesaapaga mu pead, kuni verd hakkas voolama. Siis viidi mind tema kabinetti, kus ta karjus: „Ära arva, et see on kõik! Nii hakkab toimuma iga päev!” Seejärel andis ta käsu viia mind keldrisse kongi. Seal oli niiske ja pime, aga veel pimedam tundus mulle mu tulevik.

 Mäletan siiamaani, kuidas ma seal kongi põrandal lebasin, pea verine. Mul ei olnud endale midagi muud peale tõmmata kui üks õhuke tekk. Olin täitsa üksi, kui välja arvata mõned rotid, kes iga natukese aja tagant nina august välja pistsid. Kõik, mis ma seal kõledas ja rõskes kongis teha suutsin, oli palvetada, et Jehoova annaks mulle jõudu vastu pidada. b

 Järgmine päev peksti mind uuesti, aga seekord tegi seda kapteni valvsa pilgu all üks teine sõdur. Mäletan, et tol hetkel mõtlesin, et rohkem ma seda enam üle ei elaks. Sel ööl ma lausa anusin oma kongis Jehoovat, et ta mind aitaks.

 Kolmandal päeval viidi mind uuesti kapteni kabinetti. Kartsin halvimat. Terve tee sinna ma palvetasin. Kabinetis ootas mind aga kohtunik don Esteban. c Ta oli tulnud sinna selleks, et algatada minu vastu kohtuasi.

 Kui don Esteban nägi, et mu pea on kinni seotud, küsis ta, mis minuga on juhtunud. Algul ei tahtnud ma talle öelda, sest kartsin, et muidu saan veel rohkem peksa. Kuid siis otsustasin kõik ära rääkida. Kui ta kõigest sellest kuulis, ütles ta: „Sõjaväekohtust ma sind päästa ei saa, aga selle eest ma hoolitsen, et sind rohkem ei peksta.”

 Ja nii ka läks! Kogu ülejäänud aja, mil ma vanglas istusin, ei puutunud mind mitte keegi. Ma ei tea, miks kohtunik otsustas just tol päeval minuga rääkima tulla, aga ma tean, et Jehoova kuulis mu palveid ja vastas neile väga erilisel moel. Ma nägin, kuidas ta mind pimedast august välja tõmbas ja hoolitses selle eest, et mulle ei saaks osaks suuremaid katsumusi kui need, mida ma suudan kanda. (1. Korintlastele 10:13.) Kui kohtuprotsess algas, siis usaldasin ma juba täielikult Jehoovat.

 Kohus mõistis mind 19 aastaks vangi. Ja hiljem lisati sellele veel 3 aastat sõnakuulmatuse eest. Kui olin aasta ja 3 kuud Marokos vanglas olnud, viidi mind üle Madridi lähedal asuvasse Ocaña vanglasse, kus pidin ülejäänud karistuse kandma. Ocaña vangla oli tõeline õnnistus Jehoovalt. See oli nagu paradiis võrreldes Rostrogordoga. Mul oli nüüd voodi, madrats ja isegi linad. Mõni aeg hiljem määrati mind ka vangla raamatupidajaks. Samas tundsin ennast pika vanglakaristuse jooksul vahel üksikuna. Kõige raskem oli mulle see, et olin eraldatud oma usuvendadest.

 Ma vajasin väga tuge. Mu vanemad käisid mind aeg-ajalt vanglas külastamas, kuid tundsin, et sellest ei piisa. Aga ükskord rääkisid nad mulle, et ka teised vennad on sõjaväest keeldunud. Pärast seda palusin Jehoovalt, et kui mõnele neist määratakse vanglakaristus, siis võiks kasvõi üks neist sattuda minuga samasse vanglasse. Ja jällegi tegi Jehoova minu jaoks rohkem, kui oskasin paluda. Varsti saadeti Ocaña vanglasse kolm tublit venda, Alberto Contijoch, Francisco Díaz ja Antonio Sánchez. Olin olnud neli aastat üksi, kuid nüüd olin lõpuks koos oma usuvendadega. Me uurisime üheskoos piiblit ja tegime kuulutustööd.

 Lõpuks aastal 1964 vabastati mind tingimisi. Olin kandnud oma 22-aastasest karistusest ära ainult kuus ja pool aastat. Samal päeval, kui vanglast vabanesin, läksin ka oma esimesele koosolekule. Jõudsin sinna täpselt õigeks ajaks, kuigi see tähendas, et ma pidin kogu oma rahanatukese kulutama selleks, et taksoga Madridi sõita. Nii tore oli jälle olla koos teistega koosolekul! Kuid lisaks sellele tahtsin ma ka väga jätkata pioneerteenistust. Ja kuigi politsei püüdis meid takistada, läks kuulutustöö jõudsalt edasi ja palju tööd oli veel ees.

 Sel ajal kohtusin innuka noore õe Mercedesega, kes oli eripioneer. Ta oli väga alandlik ja lahke ja kuulutas igal võimalusel. Need omadused tegid ta mulle väga kalliks. Me armusime ja aasta pärast abiellusime. Mercedes on olnud mulle tõeline kingitus Jehoovalt.

 Mõni kuu pärast pulmi paluti mul hakata tegema reisiva ülevaataja tööd. Me külastasime iga nädal erinevat kogudust ja käisime sealsete vendade-õdedega kuulutamas. Kogudusi tuli juurde üle terve Hispaania nagu seeni pärast vihma ja vennad vajasid väga julgustust ja tuge. Samuti sain ma vahel käia abiks Jehoova tunnistajate põrandaaluses kontoris Barcelonas.

 Aastal 1967 anti välja seadus, mis ütles, et iga Hispaania kodanik saab valida, millisesse religiooni ta kuulub. Sellega lõppes meie põrandaalune tegevus. Ja aastal 1970 saime Jehoova tunnistajate organisatsiooni registreerida. Lõpuks ometi võisime käia vabalt koos, omada kuningriigisaale ja isegi avada harubüroo!

 1971. aastal kutsuti meid Mercedesega uude harubüroosse Barcelonas. Kuid aasta hiljem jäi Mercedes lapseootele ja meile sündis tütar Abigail. See tähendas, et me pidime peetelist lahkuma ja meil oli uus tore ülesanne: kasvatada oma imearmast last!

 Kui Abigail oli teismeline, küsiti minult, et kas ma tahaksin jätkata reisiva ülevaataja tööd. Palvetasime selle pärast palju ja küsisime nõu ka vendadelt. Üks kogudusevanem ütles: „Jesús, kui sind vajatakse, siis mine ikka.” Ja nii algas uus põnev aeg meie elus. Kõigepealt külastasime kogudusi oma kodu lähedal, et saaksime Abigaili eest hoolitseda. Ja hiljem, kui ta juba oma elu peale läks, saime oma teenistust laiendada.

 Tegime seda tööd koos Mercedesega 23 aastat. Nautisin väga seda aega. Eriti meeldis mulle see, et sain jagada oma kogemusi noorematega. Samuti sain ma olla õpetaja kogudusevanematele ja täisajalistele teenijatele mõeldud koolides. Mõnikord ööbisime sellepärast Madridi peetelis. Huvitav on see, et see asub kõigest kolme kilomeetri kaugusel Jarama jõest, kus mind 1955. aastal ristiti. Siis ei osanud ma ettegi kujutada, et ühel päeval aitan ma sealsamas piirkonnas noorematel vendadel-õdedel võtta vastu suuremaid ülesandeid Jehoova teenistuses.

 Aastal 2013 määrati meid jälle teenima eripioneeridena. Peab tunnistama, et see muudatus ei olnud sugugi lihtne. Olime me ju olnud aastakümneid reisival tööl. Aga on näha, et see oli väga õige otsus. Mu tervis on halvenenud ja hiljuti tehti mulle päris keeruline südameoperatsioon. Aga olen näinud, et Jehoova on mind ka nendes olukordades toetanud. Ta ei ole mind mitte kunagi maha jätnud. Ja mulle on olnud suureks toeks ka Mercedes, kes on kõik need 56 aastat minu kõrval olnud.

 Tihti meenutan seda aega, kui sain olla õpetaja. Mul on hästi meeles need innukad noored vennad ja õed. Nad tuletasid mulle meelde mu enda noorusaega ja seda, millise innuga mina täisajalist teenistust alustasin. Mu elus on olnud nii kergemaid kui ka raskemaid aegu. Kuid just need rasked ajad õpetasid mulle midagi väga tähtsat: ma ei tohiks kunagi loota ainult enda jõule. Ma olen näinud Jehoova kätt oma elus, see on mind alati toetanud, ka kõige pimedamatel aegadel. (Filiplastele 4:13.)