Me ütlesime preestrile, et nii võime ju juhile viga teha. Ta vastas: „Tapke ta! Pühkige oma verised käed pärast minu rüüsse.” Ma kuulusin kreeka õigeusu kirikusse ja olin selle üle uhke. Need vihased sõnad aga ajendasid mind hiljem sellest kirikust lahti ütlema. Tagantjärgi saan aru, et see olukord käivitas sündmuste jada, mis lõpuks viis mind tõe leidmiseni.

 Sadamalinn Tripoli kihas erisugustest inimestest. Iga pere oli uhke oma keele, kultuuri ja religiooni üle, nii ka meie pere. Vanemate vendadega koos liitusin ma ühe rühmitusega, mille nimi oli Ususõdurid a. Selle rühmituse eesmärk oli võidelda Jehoova tunnistajate vastu. Me ei olnud ühtegi Jehoova tunnistajat küll kunagi kohanud, aga meie preester ütles, et tegemist on ühe jõuguga, mille ninamees on Jehoova ja mis on kreeka õigeusu kiriku vastu. Preester õhutas meid ründama Jehoova tunnistajaid, kui neid kohtame.

 Kolm mu venda aga said Jehoova tunnistajatega kokku ja selle asemel et neid rünnata, hakkasid hoopis koos nendega piiblit uurima. Nad tahtsid tõestada, et Jehoova tunnistajad eksivad. Ühel õhtul, kui ma koju jõudsin, oli meie elutuba täis Jehoova tunnistajaid. Neil oli meie pere ja mõne naabriga elav piibliarutelu. Ma olin tulivihane. Kuidas küll minu vennad võisid õigeusu kiriku niimoodi reeta! Tahtsin ära minna, aga naaber, kes oli tuntud hambaarst ja Jehoova tunnistaja, soovitas mul istuda ja kuulata. Üks peretuttav luges parajasti minu piiblist ette teksti Laul 83:18. Sellel hetkel jõudis mulle kohale, et preester oli meile valetanud ja et Jehoova pole mingi jõugujuht, vaid ainus tõeline Jumal.

 Ma tahtsin Jehoovast rohkem teada ja sellepärast hakkasin osalema piibliuurimistel, mis meie kodus toimusid. Neid juhatas vend Michel Aboud. Ükskord küsis seal sõber küsimuse, mis oli mind huvitanud pisikesest peale. Ta küsis: „Aga kes lõi Jumala?” Vend Aboud juhtis meie tähelepanu kassile, kes diivanil lamas, ja selgitas, et kass ei saa kõigest aru, mida meie, inimesed, mõtleme või räägime. Samuti ei mõista inimesed Jumala kohta kõike. See lihtne näide aitas mul aru saada, et Jumala isiksusel on mitmeid tahke, mida me ei suuda lõpuni mõista. Varsti pärast seda pühendasin oma elu Jehoovale ja aastal 1946, kui olin 15-aastane, mind ristiti.

 Aastal 1948 hakkasin tööle oma venna Hanna fotoäris. Selle kõrval asus vend Najib Salemi b värvimistöökoda. Najib oli kartmatu kuulutaja, kes säilitas innukuse kuni surmani. Ta elas lausa 100-aastaseks. Kui käisime koos maapiirkondades kuulutamas, avaldas mulle muljet tema julgus, sest kohtasime palju vastaseid. Tundus, et Najib suudab alustada piibliteemalist vestlust iga inimesega, ükskõik mis religioonist ta ka poleks. Tema innukas eeskuju jättis minusse sügava jälje.

 Ühel päeval, kui olin tööl, astus meilt läbi Mary Shaayah, liibanoni juurtega õde, kes oli tulnud USA-st. See õde oli tulihingeline pioneer, kuigi tal oli pereemana palju teha. Sellest kohtumisest sai minu elu pöördepunkt. Mary jutustas meile palju põnevaid juhtumeid kuulutustöölt. Enne äraminekut vaatas ta mulle otsa ja küsis: „Milto, sa oled vallaline, miks ei võiks sina pioneer olla?” Ma vastasin: „Ma pean elatist teenima.” Siis ta küsis: „Kui kaua me siin oleme praegu jutustanud?” Ma vastasin: „Umbes kaks tundi.” Mary ütles: „Selle aja jooksul ma ei näinud, et sa tööd teeks. Kui sa umbes sama kaua aega iga päev kuulutaksid, võiksid olla pioneer. Lihtsalt proovi üks aasta ja siis vaata, kas jätkad või mitte.”

 Minu kultuuris ei ole meestel kombeks naiste nõuandeid kuulda võtta, aga tema soovitus tundus mulle mõistlik. Niisiis, kahe kuu pärast, 1952. aasta jaanuaris alustasin pioneeritööd ja umbes poolteist aastat hiljem sain kutse Gileadi kooli 22. kursusele.

 Peale lõpetamist määrati mind misjonäriks Lähis-Itta. Vähem kui aasta pärast abiellusin rõõmsameelse inglanna Doris Woodiga, kes teenis samuti misjonärina Lähis-Idas.

 Õige pea pärast pulmi määrati meid Dorisega teenima Süüriasse Alepposse. Meie töö oli seal keelu all ja sellepärast leidsime enamiku piibliõpilasi tuttavate kaudu.

 Ühel päeval läksime naisterahva juurde, kes tundis huvi piibli vastu. Ta tuli uksele hirmust värisedes ja ütles: „Olge ettevaatlikud. Politsei käis just siin ja küsis, kus te elate.” Oli selge, et salapolitsei oli saanud teada, kellega me piiblit uurime. Me võtsime ühendust vendadega, kes koordineerisid kuulutustööd Lähis-Idas, ja nad soovitasid meil lahkuda riigist nii kiiresti kui võimalik. Meil oli küll väga kahju lahkuda oma piibliõpilastest, aga me tajusime Jehoova kaitset ja suunamist.

 1955. aastal saime ülesande kuulutada Iraagis Bagdadis. Seal sai ettevaatlikult rääkida piiblist kõigile inimestele, aga me keskendusime neile, kellel juba oli kristlik taust.

 Turul ja tänavatel püüdsime ka moslemitega vestelda. Doris sai nendega hästi jutule. Ta ütles näiteks: „Mu isa ütles alati, et meil kõigil tuleb enda tegude kohta Loojale aru anda.” (Roomlastele 14:12.) Siis ta lisas: „See mõte on mind elus palju aidanud. Mida teie sellest arvate?”

 Kuulutasime Bagdadis peaaegu kolm aastat ja aitasime sealsetel vendadel kohalikke olusid arvestades kuulutustööd korraldada. Me pidasime misjonikodus araabiakeelseid koosolekuid. Olime väga rõõmsad, et kohale tuli tõenäljas inimesi Assüüria kogukonnast, kus suurem osa inimestest kuulus ristiusku. Kui nad panid tähele, et meie keskel valitseb armastus ja ühtsus, mõistsid nad, et me oleme Jeesuse tõelised järelkäijad. (Johannese 13:35.)

 Üks neist, kes hea sõnumi viivitamata vastu võttis, oli Nicolas Aziz. Nicolas oli tagasihoidlik ja meeldiv armeenia ja assüüria juurtega mees, kes koos oma naise Heleniga sai kiiresti aru piibli õpetusest, et Jehoova ja tema poeg Jeesus on kaks eraldi isikut. (1. Korintlastele 8:5, 6.) Mäletan siiani päeva, kui Nicolas ja veel 20 inimest Eufrati jões ristiti.

 14. juulil 1958 tapeti riigipöörde käigus Iraagi kuningas Faisal II ja me olime sunnitud minema Iraani. Seal kuulutasime umbes kuus kuud ettevaatlikult välismaalastele.

 Vahetult enne Iraani pealinnast Teheranist lahkumist viidi mind ülekuulamisele politseijaoskonda. Sain aru, et meid jälgitakse. Pärast ülekuulamist võtsin Dorisega ühendust ja ütlesin, et politsei hoiab meil silma peal. Me leppisime kokku, et turvalisuse huvides ei lähe ma koju tagasi ja me ei kohtu enne kui lennujaamas.

 Doris leidis seniks turvalise koha. Aga tekkis küsimus, kuidas ta ilma vahele jäämata lennujaama saab. Ta palvetas selle pärast.

 Järsku hakkas kõvasti vihma sadama ja kõik inimesed jooksid varju, nii ka politseinikud. Tänavad olid nüüd tühjad ja Doris sai takistamatult lennujaama minna. „See vihm oli Jehoova ime,” ütles ta.

 Kui Iraanist minema saime, määrati meid teisele territooriumile, kus kuulutasime erineva etnilise ja usulise taustaga inimestele. Aastaks 1961 olime ringkonnatööl ja külastasime usukaaslasi Lähis-Idas.

 Olen Lähis-Idas teenides korduvalt näinud, et Jumala pühal vaimul on vägi inimesi ühendada. Mäletan hästi kahte palestiinlast, Eddyt ja Nicolast, kellega meil olid elavad piibliarutelud ja kellele meeldis meie koosolekutel käia. Nad lõpetasid aga piibliuurimise kiiresti, kuna neil olid väga kindlad poliitilised seisukohad. Palvetasin, et Jehoova puudutaks nende südant. Kui nad mõistsid, et Jumala kuningriik lahendab terve inimkonna probleemid, mitte ainult palestiinlaste omad, hakkasid nad uuesti piiblit uurima. (Jesaja 2:4.) Nad said võitu oma rahvuslikust uhkusest ja lasid end ristida. Nicolasest sai hiljem innukas ringkonnaülevaataja.

 Ühest riigist teise reisides nägime Dorisega, et hoolimata väga keerulistest oludest on vennad ikka Jehoovale ustavad. See avaldas meile muljet ja ma tahtsin ringkonnaülevaatajana neile võimalikult palju toeks olla. (Roomlastele 1:11, 12.) Selleks pean ma alati meeles, et ma ei ole oma usukaaslastest kuidagi parem. (1. Korintlastele 9:22.) Tunnen vendade-õdede julgustamisest suurt rõõmu.

 Meil on nii hea meel, et paljudest, kellega oleme piiblit uurinud, on saanud tublid Jehoova teenijad. Mõned on ebaturvalise olukorra tõttu oma kodumaalt lahkunud. Nad on aidanud kuulutada araabiakeelsetele inimestele Austraalias, Kanadas, Euroopas ja USA-s. Viimastel aastatel on mõned nende lastest kolinud tagasi Lähis-Itta, et teenida seal, kus on suur vajadus julgete kuulutajate järele. Meie vaimsed lapsed ja lapselapsed toovad meile Dorisega väga suurt rõõmu.

 Jehoova on toetanud ja juhtinud meid terve elu. Mul on nii hea meel, et Jehoova aitas mul vabaneda eelarvamustest ja rahvuslikust uhkusest. Julgete ja erapooletute kaasteenijate eeskuju on õpetanud mind piibli tõde jagama igasuguse taustaga inimestele. Reisides ühest kohast teise, on meil Dorisega tulnud ette palju raskusi ja ootamatusi, kuid see on õpetanud meid toetuma täielikult Jehoovale, mitte endale. (Laul 16:8.)

 Kui ma mõtlen tagasi möödunud aastakümnetele, tunnen, et ma võlgnen nii palju oma taevasele isale. Olen täiesti päri oma kalli kaasaga, kes tihti ütleb, et miski ei tohiks takistada meid teenimast Jehoovat jäägitu pühendumusega, isegi mitte surmaoht. Oleme Jehoovale nii tänulikud võimaluse eest jagada rahusõnumit Lähis-Idas. (Laul 46:8, 9.) Vaatame tulevikku kindlustundega, sest teame, et Jehoova juhib ja kaitseb neid, kes toetuvad täielikult temale. (Jesaja 26:3.)