„Meil on hea meel teatada, et kui riik pole seadnud täiendavaid piiranguid, siis juhtiv kogu innustab kõiki kogudusi alates 1. aprillist jätkama vahetu osavõtuga koosolekuid.” See uudis, mis oli selle aasta märtsi alguses jw.org-il, tekitas meis kõigis palju põnevust. Polnud me ju kaks aastat kuningriigisaalis käinud! Kuid koroonaviirus polnud kuhugi kadunud. a Kuidas kaitsta viiruse eest neid, kes tulevad kuningriigisaali? Kas saalides on olemas kõik, mis vaja, et seal võiks ohutult koguneda?

 Vennad olid teinud juba mitu kuud ettevalmistusi selleks, et kõik läheks plaanipäraselt ja et me saaksime jälle pidada koosolekuid kuningriigisaalides.

 Kui koosolekud olid toimunud umbes kuu aega interneti teel, hakkas ülemaailmne projekteerimis- ja ehitusosakond pidama plaani, kuidas võiks edaspidi koguneda kuningriigisaalides ohutult.

 Erinevates kuningriigisaalides oli vaja teha erinevaid muudatusi. Matthew De Sanctis ülemaailmsest projekteerimis- ja ehitusosakonnast ütleb: „Mõnel maal on väga raske luua võimalusi kätepesuks, kuna kuningriigisaalides puudub veevärk. Sellisel juhul on vaja vett osta või tuua seda lähedalasuvast jõest või kaevust. Teistes maades on aga valitsus teinud ettekirjutisi, milline peab olema maja ventilatsioon ja millised sildid seoses hügieeniga tuleks üles panna.”

 Mida siis vennad ette võtsid? Nad leidsid, et mõnedes kuningriigisaalides saab olukorra lahendada kerge vaevaga ja suhteliselt odavalt. Näiteks Paapua Uus-Guineas sai panna püsti sellised kätepesujaamad, kus on 20-liitrine veekanister ja selle küljes kraan. Nii kulus ühe kuningriigisaali peale ainult 40 USA dollarit. Kokku telliti Aasiast Aafrika kuningriigisaalidesse üle 6000 kätepesujaama.

 Mõnedes kuningriigisaalides tuli teha muudatusi ventilatsioonis, et parandada õhuvahetust. Paljud kogudused pidid ostma ka mikrofonivarred, et mikrofoni ei peaks andma käest kätte. Lisaks tuli ukselinke, kraane ja muid sagedasti kasutatavaid pindu tihti puhastada või võimalusel nende kasutamist vähendada. Mõned kogudused paigaldasid tualettruumidesse kontaktivabad segistid. Näiteks Tšiilis läksid sellised muudatused maksma ühe kuningriigisaali kohta 1400 USA dollarit.

 Kuigi peamine eesmärk oli muuta kuningriigisaalid võimalikult turvaliseks, tuli vendadel mõelda ka sellele, kuidas annetatud raha võimalikult targalt kasutada. Näiteks mõnel maal oli võimalik taotleda valitsuselt toetust, et rajada kätepesujaamu või osta mikrofonivarsi. Harubürood tegid ka omavahel koostööd ja ostsid vajaminevat kaupa suuremas koguses. Samuti ostsid harubürood ja ülemaailmne varustusosakond tihti kauba otse tootjalt, kuna siis sai selle odavama hinnaga ja kiiremini kätte.

 Sellised uuendused kuningriigisaalides on aidanud vähendada vendades-õdedes hirmu nakatumise ees. Näiteks õde Dulcine, kes elab Peruus, ütles, et tema küll kartis, kui kuulis, et hakkame jälle saalides kogunema. Ta ütleb: „Varsti pärast pandeemia algust nakatusin koroonaviirusesse. Seetõttu kartsin, et kui ma lähen saali, võin uuesti haigeks jääda. Aga kui ma kohale jõudsin, märkasin kohe, et on nähtud kõvasti vaeva viiruse leviku takistamiseks. Välja oli pandud kätedesinfitseerijad, mikrofonid olid varre otsas ning nii enne kui ka pärast koosolekut desinfitseeriti kõik tihti katsutavad pinnad. See rahustas mind.” b

 Saral, kes elab Sambias, oli aga teistsugune hirm. Ta ütleb: „Mõni kuu tagasi suri mu abikaasa koroonasse. Ma kartsin, et ma ei suuda minna üksinda saali.” Kuidas ta ennast aga nüüd tunneb? Ta ütleb: „Koosolekutel kohapeal käimine on kinnitanud mulle, et Jehoova on koos minuga neil viimseil päevil. Tunnen iga kord saalis, kui väga kogudusevanemad ja teised vennad-õed mind armastavad ja toetavad.”

 Meil on hea meel, et saame jälle näha oma vendi-õdesid kuningriigisaalides. Teie heldekäelised annetused on aidanud meil muuta kuningriigisaalid mugavaks ja turvaliseks kohaks. Suur tänu teile annetuste eest, mida olete teinud veebisaidil donate.pr418.com ja ka muudel viisidel.