Paljudes maades on inimestel praegu suuri majanduslikke raskusi ja sellest ei jää puutumata ka Jehoova tunnistajad. Nad ei ole aga üleliia mures, sest Jehoova on lubanud, et ta ei hülga oma teenijaid iial. (Heebrealastele 13:5.) Kogemused on näidanud, et ta peab oma lubadust. Seda on olnud näha näiteks Filipiinidel, kus paljud elavad vaesuses seniajani, kuid eriti raske aeg oli seal 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel.

 „Vahel ma nutsin, sest meil ei olnud piisavalt süüa,” ütleb õde Vicky a. „Mõnikord polnud meil muud kui riisi, soola ja vett.” Vend Florencio, kes ei leidnud kuidagi tööd, räägib: „Mul oli ainult kolm särki ja kolm paari pükse ning koosolekutel ja kokkutulekutel kandsin neid kordamööda.” Kuidas Jehoova teenijad sellistes oludes toime tulid? Mis aitas neil usus tugevaks jääda? Ja mida võime meie neilt õppida?

 Jehoova tunnistajad Filipiinidel olid kindlad, et Jehoova hoolitseb nende eest. (Heebrealastele 13:6.) Mõnikord tegi ta seda täiesti ettearvamatul viisil. Õde Cecille meenutab: „Ühel hommikul keetsime ära oma viimase kruusitäie riisi ja rohkem ei jäänud meile enam midagi. Palusime Jehoovat, et ta hoolitseks meie selle päeva vajaduste eest. Enne kui jõudsime hommikusöögi lõpetada, tuli üks vend ja tõi meile viis kilo riisi. Olime Jehoovale nii tänulikud, et valasime rõõmupisaraid. Ja selliseid asju juhtus meiega palju kordi.”

 Lisaks järgisid Jehoova teenijad piibli tarku nõuandeid. (Õpetussõnad 2:6, 7.) Näiteks vastristitud Arcelital, kes oli tol ajal vallaline, oli raske ots otsaga kokku tulla. Ta rääkis oma murest Jehoovale. Siis mõtles ta piiblitekstile Õpetussõnad 10:4, mis ütleb: „Laisk käsi toob vaesuse, aga virk käsi teeb rikkaks.” Arcelita otsustas hakata ise aedvilju kasvatama. „Jehoova õnnistas mu ettevõtmist,” räägib ta. „Ma sain nii palju saaki, et mul oli piisavalt toitu ja sain osa ära müüa, et katta oma transpordikulud.”

 Vendadel-õdedel ei olnud raha, et osta maad ja ehitada kuningriigisaale, aga see ei takistanud neil kokku tulla ja üksteist julgustada. (Heebrealastele 10:24, 25.) Nad olid leidlikud. Õde Deborah räägib: „Käisime kuuekesi koos väikeses hütis, mille me pioneeritöökaaslasega ehitasime. Me tegime palmiokstest seinad ja katuse ning palmitüvedest istmed.”

 Enamasti aga peeti koosolekuid kellegi kodus. „Meie majake oli tehtud bambusest ja heinast,” ütleb õde Virginia. „Me pidime igal laupäeval mööbli ümber tõstma, et pühapäevase koosoleku jaoks ruumi teha.” Teises kohas lasi katus läbi. Vend Noel meenutab: „Kui vihma sadas, panime ämbrid sinna, kust vesi tilkus. Sellised väikesed ebamugavused meid ei häirinud, sest meil oli tore oma usuperega koos olla.”

 Vennad ja õed tegid majanduslikest raskustest hoolimata innukalt kuulutustööd. Lindina, kes elab Negrose saarel, räägib: „Meil oli suur pere ja ainult isa teenis raha, nii et transpordi jaoks seda alati ei jätkunud. Sellepärast läksime kuulutustööle tihti jala. Aga see oli lõbus, sest meid oli palju. Ja me teadsime, et Jehooval on meie üle hea meel.”

 Kuulutustöö kaugel mägedes polnud just kergete killast, sest ühistransporti sinna peaaegu ei käinudki. Esther, kes elab Luzoni saarel, jutustab: „Meid oli tavaliselt kuus kuni kaksteist. Me alustasime teekonda vara, sest kõndida oli palju kilomeetreid. Olime väljas terve päeva. Võtsime toidu kaasa ja tegime lõunapausi kuskil puude varjus. Mõnel õel või vennal polnud midagi süüa, aga nad tulid ikkagi kuulutama. Me ütlesime: „Ära muretse, meil jätkub toitu kõigile.””

 Tänu Jehoova abile kandsid vendade-õdede pingutused vilja. Näiteks aastal 1970 oli Filipiinidel 54 789 kuulutajat, kuid aastaks 1989 oli neid peaaegu kaks korda rohkem: 102 487. Aastal 2023 oli kuulutajaid Filipiinidel juba 253 876.

 Vaatamata väga keerulisele majanduslikule olukorrale olid vennad-õed rõõmsad ja Jehoova teenistuses tegusad. „Vaesus ei kahandanud meie armastust Jehoova vastu,” ütleb Antonio. Õde Fe Abad räägib: „Kui meil abikaasaga oli rahaprobleeme, siis hoidsime Jehoova ligi ja tundsime rõõmu lihtsatest asjadest. Nii õppisid ka meie lapsed Jehoovale toetuma.”

 „Kui teenime Jehoovat, siis ei ole meie jaoks üleliia suur probleem see, et oleme vaesed,” ütleb Lucila, kes elab Samari saarel. Ta lisab: „Kui Jumal on meie elus esikohal, siis suudame olla positiivsed ja eluga rahul. On olnud väga tore näha, kuidas mu piibliõpilased on Jehoovat tundma õppinud ja hiljem samuti pioneeriks hakanud.”

 Kuna meilgi on ees rasked ajad, võivad meile olla abiks kogudusevanem Rodolfo mõtted. Ta kirjutab: „1970-ndatel ja 1980-ndatel, kui olid eriti keerulised ajad, nägin selgelt Jehoova kätt oma elus. Kuigi raha oli väga vähe, ei tundnud ma millestki puudust. Jehoova hoolitses minu eest hästi. Mul on olnud hea elu juba praegu ja ma ootan pikisilmi tõelist elu paradiisis.” (1. Timoteosele 6:19.)