Paljud inimesed, kes peavad end kristlasteks, on tihedalt seotud poliitikaga. Mõned üritavad propageerida oma usulisi vaateid ja moraaliväärtusi sellega, et toetavad mõnd parteid või kandidaati. Poliitikud omakorda võtavad tihti arutluse alla teatud ühiskondlikke teemasid või moraaliküsimusi, et võita usklike poolehoidu. Samuti on üsna tavaline, et usujuhid ise kandideerivad poliitilistele ametikohtadele. Ja mõnel maal peetakse kristlikku religiooni lausa riigiusuks.

 Mida sina arvad, kas kristlased peaksid sekkuma poliitikasse? Jeesus ütles: „Ma näitasin teile eeskuju, et teiegi teeksite just nii, nagu mina tegin.” (Johannese 13:15.) Kuidas siis Jeesus poliitikasse suhtus?

 Ei, Jeesus oli poliitilistes küsimustes erapooletu.

 Jeesus ei püüdnud saada mingit poliitilist mõjuvõimu. Näiteks kui Saatan pakkus talle võimu kõigi maailma kuningriikide üle, keeldus ta sellest. (Matteuse 4:8–10.) a Kui inimesed märkasid, et Jeesusel on head juhiomadused, tahtsid nad temast teha valitseja. „Jeesus aga, teades, et nad kavatsevad tulla ja ta kinni võtta, et tõsta ta kuningaks, läks jälle mäele, ihuüksi.” (Johannese 6:15.) Jeesus ei andnud järele inimeste survele.

 Jeesus jäi poliitilistes küsimustes erapooletuks. Näiteks pidasid Jeesuse päevil elanud juudid ebaõiglaseks makse, mida Rooma riik nõudis. Kui juudid tahtsid, et Jeesus võtaks selles küsimuses seisukoha, ei hakanud ta nendega arutlema, kas sellised maksud on õiglased või mitte. Ta hoopis ütles neile: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.” (Markuse 12:13–17.) Jeesus jäi poliitilistes küsimustes erapooletuks. Kuid ta ütles, et makse, mida nõuab Rooma riik (mida esindab keiser), tuleb maksta. Samas ta näitas, et inimene ei pea tegema kõike, mida valitsus võib nõuda. Näiteks kui valitsus nõuab, et inimene teeniks pühendunult riiki, mitte oma Jumalat, poleks õige sellele alluda. (Matteuse 4:10; 22:37, 38.)

 Jeesus toetas Jumala kuningriiki ehk Jumala valitsust. (Luuka 4:43.) Ta ei sekkunud poliitikasse, kuna ta teadis, et Jumal täidab oma eesmärgi maaga mitte inimvalitsuste, vaid oma valitsuse kaudu. (Matteuse 6:10.) Ta teadis, et tulevikus vahetab Jumala valitsus välja kõik inimvalitsused. (Taaniel 2:44.)

 Ei, Jeesus ütles, et tema järelkäijad ei kuulu maailma. (Johannese 15:19.) Nad järgisid Jeesuse eeskuju ja jäid poliitilistes küsimustes erapooletuks. (Johannese 17:16; 18:36.) Nad tegid tööd, mille Jeesus neile oli teha andnud: rääkisid inimestele Jumala kuningriigist ja õpetasid neid. (Matteuse 28:18–20; Apostlite teod 10:42.)

 Esimesel sajandil elanud kristlastele oli kõige tähtsam kuuletuda Jumalale. Kuid nad teadsid, et neil tuleb alluda ka võimudele. (Apostlite teod 5:29; 1. Peetruse 2:13, 17.) Nad järgisid seadusi ja maksid makse. (Roomlastele 13:1, 7.) Kuigi nad ei tegelenud poliitikaga, olid nad siiski tänulikud seaduste eest, mis neid kaitsesid, ja teenuste eest, mida riik pakkus. (Apostlite teod 25:10, 11; Filiplastele 1:7.)

 Piiblist ilmneb, et Jeesus ja tema järelkäijad ei sekkunud poliitikasse. Seetõttu on ka Jehoova tunnistajad poliitilistes küsimustes neutraalsed. Ja nagu kristlased esimesel sajandil, teevad nemadki tööd, mille Jeesus andis: kuulutavad head sõnumit kuningriigist. (Matteuse 24:14.)