Üks olulisemaid sündmusi meie uuemas ajaloos toimus 100 aastat tagasi 5.–13. septembril 1922 USA-s Ohios Cedar Pointis. See oli Jehoova tunnistajate üheksapäevane kokkutulek, kus osalesid delegaadid Ameerika Ühendriikidest, Kanadast ja Euroopast. Iga päev oli kohal keskelt läbi 10 000 inimest ning kõnesid peeti üheaegselt tervelt 11 keeles.

Jehoova tunnistajate peakorteris on avatud uus muuseumiekspositsioon, mis tutvustab seda ajaloolist kokkutulekut ja eelkõige selle mõju ülemaailmsele kuulutustööle. Praegu on näitus avatud vaid peeteliperele. Kui uuesti ekskursioone korraldama hakatakse, saavad seda näha kõik soovijad.

Cedar Pointi kokkutuleku kõrghetk oli 8. septembril. Sel päeval oli saabunud maalilise Erie järve äärsesse hoonesse umbes 8000 osalejat. Nad olid tulnud kuulama vend Joseph Rutherfordi kõnet „Kuningriik”.

Vend Rutherford oli kõnelnud juba poolteist tundi. Nüüd paisutas ta häält üha valjemaks ja valjemaks, kuni lõpuks küsis kuulajatelt, kas nad usuvad, et Kristus valitseb. Rahvahulga jaa-vastus oli mürisev ja kindlameelne. Seejärel hüüdis vend Rutherford: „Teie olete tema esindajad. Seepärast kuulutage, kuulutage, kuulutage!”. Selle märguande peale rullus lahti hiiglaslik plakat kirjaga: „Kuulutage kuningat ja kuningriiki.”

Üleskutse kuulutada head sõnumit täitis kohalviibijad vaimustuse ja innuga. Paljud neist juba tegidki kuulutustööd, kuid vend Rutherfordi jutt äratas neis suure entusiasmi. Oli aeg asuda majast majja tööd tõsisemalt organiseerima. 20. eluaastates õde Ethel Bennecoff jutustas, kuidas see tuline kõne „süütas [piibliuurijate] südameis enneolematu innukuse ja armastuse”. Õde Odessa Tuck, kes oli 1922. aastal 18-aastane, rääkis: „Tahtsin öelda nagu Jesaja: „Siin ma olen, läkita mind!””

Kaks päeva pärast vend Rutherfordi kõnet võttis Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing vastu resolutsiooni. Resolutsioon ütles muu hulgas: „Kristlastena oleme pühitsetud kuuletuma meie isandale ja päästjale Jeesus Kristusele ning järgime teda. Seepärast ei osale me üheski sõjas ega revolutsioonis, ei toeta anarhiat ega vägivalda mis tahes kujul ning oleme vastu valedele ja pettusele, mida levitatakse Jumala sõna nime all või muul viisil. Me tõepoolest ihkame rahu.” Selle resolutsiooni tõttu erinesid piibliuurijad nüüd veelgi enam teistest religioonidest, kes olid hiljuti toetanud vaenutegevust I maailmasõjas ja tegid seda peagi ka II maailmasõjas.

1922. aasta 15. juuni Vahitornis seisis: „Me teeme kõik, mis vähegi suudame, et 1922. aasta kokkutulek oleks parim, mis eales peetud. Loodame, et sellest saab mälestusväärne sündmus tuhandetele sõpradele.”

See eesmärk sai kindlasti täidetud. Jehoova toel kuulutatakse kuningat ja kuningriiki veel sada aastat hiljemgi. (Matteuse 24:14.)