14. märtsil 2015 suri Ohios Cincinnatis 92-aastaselt Dorothy Mae Sennett Covington, kes sattus 1940. ja 1950. aastatel Jehoova tunnistajate kodanikuvabaduste eest võitlemise keskmesse.

1940. aastatel töötas Dorothy vabatahtliku jurist-asjaajajana advokaat Victor Schmidti juures, kes oli Jehoova tunnistaja ning kaitses usukaaslaste kodanikuõigusi. Tollal kiusati Ameerika Ühendriikides Jehoova tunnistajaid rängalt taga, sest teise maailmasõja laienemise tõttu oli pead tõstnud natsionalism. See, et nad jäid erapooletuks rahvuslike tseremooniate ajal ning keeldusid väeteenistusest süümelistel kaalutlustel, oli vastuolus üldise meelsusega. Raamatus „The Lustre of Our Country” öeldakse: „Jehoova tunnistajate tagakiusamine aastatel 1941–1943 oli suurim religioosse sallimatuse puhang 20. sajandi Ameerikas.”

Jehoova tunnistajad pidid seisma silmitsi märatsevate rahvajõukude rünnakutega ning arreteerimistega kõikjal USA-s, sealhulgas Ohios Cincinnatis ja selle naaberosariigis Indianas. Victor reisis palju ringi, et kaitsta ebaseaduslikult kinni võetud Jehoova tunnistajaid. Dorothy töötas sel ajal tema büroos ning tegi hoolimata rünnakute ohust julgelt avalikku kuulutustööd.

Dorothy elus mängisid tähtsat rolli sündmused, mis põhjustasid jõuguvägivalda Indianas Connersville’is. USA ülemkohus langetas 1940. aastal liputervitamist puudutanud kohtuasjas „Minersville’i koolipiirkond vs. Gobitis” otsuse Jehoova tunnistajate kahjuks. Kõigest 17 päeva pärast seda lasi Connersville’i šerif arreteerida kuus tunnistajat ning esitada neile süüdistuse lipu rüvetamises, kuna nad keeldusid tervitamast Ameerika lipu reväärimärki. Victor Schmidt ja Hayden Covington (Jehoova tunnistajate õigusnõunik aastatel 1939–1963) kaitsesid Connersville’is kahte Jehoova tunnistajat, keda süüdistati valelikult vandenõu organiseerimises.

Hayden lahkus kohe pärast lõppsõna esitamist ning kiirustas lennujaama, et jõuda kohtuistungile Maine’is, kuid Victor jäi koos naisega kohtuotsust kuulama. Hiljem ründas neid vägivaldne rahvajõuk. Victor, tema naine ja teised said ühe valusa hoobi teise järel, ent viimaks õnnestus neil põgeneda.

Kolm nädalat enne oma surma antud intervjuus sõnas Dorothy, et kümme kuud pärast seda kohtuotsust vangistati Connersville’is 75 Jehoova tunnistajat, keda samuti vandenõu sepitsemises alusetult süüdistati. Dorothy ütles: „Arreteeriti palju tunnistajaid ning kõige kohutavam tagakiusamine toimus just siis Connersville’is.”

Hayden, Victor ja teised jätkasid Jehoova tunnistajate kodanikuvabaduste kaitsmist. Connersville’is õnnestus Haydenil ja Victoril süüdimõistvad otsused ümber lükata ning Hayden abistas Victorit muudeski kohtuasjades selles paikkonnas. Dorothy, kes tegi jurist-asjaajajana nendega koostööd, sõbrunes Haydeniga. Nad abiellusid 1949. aastal.

Dorothy kolis New Yorki, et kergendada Haydeni suurt töökoormat Jehoova tunnistajate peakorteris Brooklynis. Samuti pühendas ta palju aega kuulutustööle, samal ajal kui ta abikaasa arvukaid õiguslahinguid pidas. Hayden Covingtoni tuntakse kui üht oma aja parimat põhiseaduslikke õigusi kaitsvat advokaati. Ta töötas väsimatult sadade kohtuasjade kallal, mis puudutasid Jehoova tunnistajate kodanikuvabadusi. Rohkem kui 40 korral esindas ta Jehoova tunnistajaid ülemkohtus ning enam kui 100 korral föderaalsetes apellatsioonikohtutes.

Dorothy saatis Haydenit, kui too ülemkohtus ikka ja jälle usukaaslasi kaitses. Ta ütles: „Hayden võitles selliste vabaduste eest, mida me mõnikord endastmõistetavaks peame. Mul on väga hea meel, et ta pühendas oma elu teiste aitamisele nii USA-s kui ka paljudes muudes riikides.”

1959. aastal sündis Dorothyle ja Haydenile tütar Lynn ning kolm aastat hiljem poeg Lane. 1972. aastal lahkusid nad New Yorgist ja naasid Ohiosse. Dorothy õpetas lastele Piiblit ning tema elu keerles kuulutustöö ümber.

21. novembril 1978 Hayden suri. Dorothy asus taas tööle trükiladujana ning töötas mitmes ajalehes, kaasa arvatud The Cincinnati Enquireris. Töö linotüübil polnud kergete killast. Õigupoolest peeti seda meestetööks, sest masinasse tuli laadida tinakange, mida läks vaja tekstiridade valamiseks. Kui Dorothy 1988. aastal pensionile jäi, hakkas ta jälle täisajaliselt inimestele Piiblit õpetama. Ta oli tuntud selle poolest, et ta oli väga innukas, tundis suurepäraselt Piiblit ja oskas selle abil inimeste küsimustele vastata.

Enne Dorothyt suri tema poeg Lane. Dorothyst jäid maha ta tütar Lynn Elfers, väimees Gary Elfers, kaks lapselast ja Dorothy noorem õde Ruth Sennett Naids.