8. juuli 1985 algas kolmele lapsele Edela-Indias Kerala osariigi ühes linnakeses nagu iga teinegi koolipäev. Ent sel päeval andis kooli direktriss korralduse laulda klassiruumis riigi hümni „Jana Gana Mana”. Kõigil kohalviibijatel kästi püsti tõusta ja kaasa laulda. Kuid 15-aastane Bijoe ning tema nooremad õed Binu Mol (13-aastane) ja Bindu (10-aastane) ei kuuletunud käsule. Kuna nad olid Jehoova tunnistajad, ei lubanud südametunnistus neil laulda, sest nad uskusid siiralt, et hümni laulmine oleks ebajumalakummardamine ning ustavusetu tegu nende Jumala Jehoova silmis.

Laste isa V. J. Emmanuel rääkis direktrissi ja vanemõpetajatega, kes kõik olid nõus lubama lastel koolis käia, ilma et neil tuleks hümni laulda. Kuid üks koolitöötaja kuulis seda vestlust pealt ja kandis asjast ette. Lõpuks jõudis see osariigi seadusandliku kogu liikme kõrvu, kes selle küsimuse päevakorda võttis, sest tema arvates käitusid lapsed ebapatriootlikult. Varsti pärast seda käskis kooli inspektor direktrissil lapsed koolist välja heita, kui nad ei nõustu riigihümni laulma. Härra Emmanuel pöördus koolivõimude poole palvega lapsed kooli tagasi võtta, kuid asjatult. Seejärel esitas ta kirjaliku petitsiooni Kerala kõrgema astme kohtule. Pärast seda, kui kohus oli teinud otsuse tema kahjuks, esitas ta apellatsiooni India ülemkohtule.

Ülemkohus tühistas 11. augustil 1986 Kerala kõrgema kohtu otsuse kaasuses „Bijoe Emmanuel versus Kerala osariik”. Kohus otsustas, et laste koolist väljaheitmine põhjusel, et „südametunnistus on neid ajendanud järgima oma usku”, on India põhiseaduse rikkumine. Kohtunik O. Chinnappa Reddy teatas: „Mitte ükski seadusesäte ... ei kohusta kedagi laulma.” Kohus märkis, et sõna- ja väljendusvabadus hõlmab ka õigust vaikida ning et riigihümni ajal püstiseismine väljendas kohast austust. Kohus käskis kooli juhtkonnal lapsed kooli tagasi võtta.

Kohtunik Reddy täheldas: „Nemad [Jehoova tunnistajad] ei laula mitte kusagil Indias riigihümni „Jana Gana Mana”, nad ei laula mitte kusagil Suurbritannias riigihümni „God save the Queen”, nad ei laula mitte kusagil USA-s riigihümni „The Star-Spangled Banner” jne. ... Nad loobuvad laulmisest vaid oma siira usulise veendumuse tõttu, mis ei luba neil osaleda mitte üheski religioosses rituaalis, välja arvatud palvetamises oma Jumala Jehoova poole.”

Kaasus „Bijoe Emmanuel versus Kerala osariik” on ülimalt tähelepanuväärne, sest see kinnitab, et mitte kedagi ei saa seadusega sundida minema vastuollu oma südametunnistusega ja taganema oma usulisest veendumusest. Ehkki kohus tunnustas, et inimese põhiõigused pole absoluutsed, vaid on allutatud avaliku korra, kõlbluse ja tervise huvidele, piiras ta siiski riigi õigust seada oma kodanikele meelevaldseid ja ülemääraseid piiranguid. Otsus kõlas: „Sundida viimast kui üht õpilast laulma riigihümni, kui see läheb vastuollu nende siiraste usuliste veendumustega, ... rikub ilmselgelt õigusi, mis on garanteeritud [India põhiseaduse] artikliga 19(1)(a) ja artikliga 25(1).”

See kohtuotsus kaitseb ka vähemusrühmituste põhiseaduslikke vabadusi. Lisaks teatas kohus: „Tõelise demokraatia üheks tunnuseks on see, et ka kõige tühisemal vähemusel on riigi konstitutsiooni raames oma koht.” Kohtunik Reddy lisas: „Meie isiklikud vaated ja tunded ei puutu asjasse. Kui uskumust järgitakse siiralt ja südametunnistuse ajel, kaitseb seda [põhiseaduse] artikkel 25.”

Kohtuasja „Bijoe Emmanuel versus Kerala osariik” arutati pikalt ka parlamendis. See kohtulahend kuulub juurakoolide õppekavva põhiseaduse õpetamisel. Sellele tähelepanuväärsele ja kuulsale otsusele, mis lõi Indias sallivuse pretsedendi, viidatakse seniajani juuraajakirjades ja ajalehtedes. Otsus andis arvestatava panuse usuvabaduse määratlemisse pluralistlikus ühiskonnas. See kaitseb sõna- ja väljendusvabadust kõikjal Indias, juhul kui see väärtuslik õigus peaks ohtu sattuma.

Kogu selle aja jooksul tuli Emmanuelide perekonnal taluda naeruvääristamist, võimude survet ja koguni surmaga ähvardamist, ent nad ei kahetse sugugi, et hoidsid oma usulistest veendumustest vankumatult kinni. Bindu, üks tütardest, kes on nüüd abielus ja ise lapse ema, jutustab: „Kohtasin oma üllatuseks üht advokaati, kes oli juurakoolis õppides minu kohtuasja uurinud. Ta väljendas sügavat lugupidamist õigusliku lahingu vastu, mida Jehoova tunnistajad inimõiguste eest võitlemisel on pidanud.”

V. J. Emmanuel räägib: „Hiljuti kohtasin juhtumisi kohtunik K. T. Thomast, praegu pensionil olevat ülemkohtu kohtunikku. Kui ta sai teada, et mina olen selle hümnikaasusega seotud kolme lapse isa, õnnitles ta mind ning ütles, et alati kui ta mõnel juristide koosviibimisel juhtub sõna võtma, räägib ta sellest kohtuasjast, sest tema arvates oli see otsustav võit inimõiguste edendamisel.”

Kaasus „Bijoe Emmanuel versus Kerala osariik” on ka nüüd, peaaegu 30 aastat pärast otsuse langetamist, üks sõnavabaduse tugisambaid Indias. Jehoova tunnistajatel on hea meel, et nad on andnud oma osa kõigi India kodanike põhiseaduslike õiguste kaitseks.