Jehoova tunnistajad on tegutsenud Indias alates aastast 1905. Aastal 1926 rajasid nad Bombaysse (nüüd Mumbai) oma büroo ning aastal 1978 nad registreeriti. India põhiseadus garanteerib Jehoova tunnistajatele õiguse oma usku järgida, tunnistada ja kuulutada. Nende võit India ülemkohtus pöördelises kaasuses „Bijoe Emmanuel vs. Kerala osariik” on olnud olulise tähtsusega kõigi kodanike põhiseadusliku vabaduse tagamises. Üldiselt saavad Jehoova tunnistajad Indias takistamatult Jumalat teenida. Ent mõnes osariigis on nad langenud rahvajõukude rünnakute ja muude ususallimatuse ilmingute ohvriks.

Aastal 1977 märkis ülemkohus, et oma usu levitamine ja kellegi uskupööramine on eri asjad. Kohus oli seisukohal, et kellelgi pole õigust teist inimest usku pöörata ning et mõnes osariigis vastu võetud uskupööramise vastased seadused on õiguspõhised. Need, kes on Jehoova tunnistajaid rünnanud, on politseiga suheldes tihti viidanud kohtu poolt öeldule ning väitnud valelikult, et nad sattusid peale, kui Jehoova tunnistajad inimesi usku pöörasid. Osariikides, kus pole uskupööramise vastaseid seadusi, süüdistavad vastased Jehoova tunnistajaid hoopis jumalateotuses, rakendades koloniaalaegadest pärit seadust vääriti Jehoova tunnistajate avaliku kuulutustöö kohta. Sellest tingituna on Jehoova tunnistajad alates aastast 2002 olnud rahvajõukude 150 vägivallarünnaku märklauaks. Kohalikud võimud tihti süvendavad probleemi, sest nad ei kaitse ohvreid küllaldaselt ega võta ründajaid vastutusele.

India Jehoova tunnistajad pöörduvad ka edaspidi valitsusametnike ja kohtute poole, et kaitsta oma õigust järgida vabalt oma usku. Nad loodavad, et kohalikud võimud ja üksikisikud tunnustavad ülemkohtu seisukohta, mida ta väljendas seoses „Bijoe” kaasusega: „Meie traditsioon õpetab sallivust; meie filosoofia kuulutab sallivust; meie põhiseadus edendab sallivust; ärgem minetagem seda.” Jehoova tunnistajad loodavad, et nende jõupingutused lõpetavad rahvajõukude rünnakud ja edendavad ususallivust.