Kui 2019. aasta 31. detsembril sadas Indoneesias Jakartas alla umbes 38 sentimeetrit vett ja vesi tõusis poolteist meetrit, ujutati üle sadakond meie vendade kodu.

Ehkki üleujutuses ükski meie vend surma ega viga ei saanud, tuli paljudel ajutiselt kodust lahkuda, paljud aga olid sunnitud kodust varju leidma. Lisaks said mõned hooned, kus peeti koosolekuid, väikseid veekahjustusi. Kohalikud vanemad on hoolitsenud abi eest, et toimetada kohale hädavajalikku vett ja toitu. Samuti on õnnetuses kannatanuid külastanud ringkonnaülevaatajad, et neid pühakirjaga lohutada. Edasiseks hoolitsemiseks piirkonna eest on moodustatud kaks hädaabikomiteed.

Üleujutus pole takistanud vendi Jumalat teenimast, olgugi et mõnedel peredel on tulnud läbida tulvavee alla jäänud alasid, et nädalasisesele koosolekule jõuda. Indoneesia harubüroo komitee liige vend Daniel Purnomo sõnab: „Ehkki see on viimaste aastate rängim üleujutus Jakartas, pole see vendi heidutanud. Pigem on see õhutanud neid üksteist abistama ja kristlikku armastust osutama.”

Kuidas me küll ootame aega, mil maakera loodusjõud ei saa enam mingit kahju tekitada. (Markuse 4:39.)