Vend Giandomenico Gullà töötab arstina Itaalias Como provintsis Erba linna haigla erakorralise meditsiini osakonnas ehk EMO-s. Sellepärast on ta COVID-19 pandeemiaga väga lähedalt kokku puutunud. Kuid usk annab meie vennale meelerahu ja seetõttu suudab ta paremini lohutada teisi. (2. Korintlastele 1:4.) Ta rääkis oma kogemustest Itaalia harubüroo pressitalitusele.

Järgnev on intervjuu vend Gullàga lühendatud kujul.

Milliseid olukordi on sul pandeemia ajal ette tulnud?

See kõik tabas meie haiglat ootamatult nagu tsunami. Kogu haigla organiseeriti otsast lõpuni ümber, et luua COVID-19 patsientidele eraldi osakonnad. See on raske olukord. Patsiendid on isoleeritud ja nad ei saa kohtuda oma lähemate pereliikmete, sugulaste ega sõpradega. Nii tuleb mul nende pereliikmeid telefonitsi olukorraga kursis hoida. Ükskord pidin keset ööd helistama ühe suremas oleva naise pojale. Tegin oma telefoniga videokõne, nii et poeg võis ema viimast korda näha, kuigi ema oli juba kooma langenud. See hetk oli südantlõhestav.

Kuidas on teadmised Piiblist sind lohutanud?

Paljud mu kolleegid kaotavad sageli pea ja on tugevas stressis. Näen, et just piibliuurimine aitab mul säilitada sisemist rahu ja tasakaalu. Mõistan paremini kui kunagi varem, et Jehoova on meid sellisteks rasketeks aegadeks ette valmistanud. Teadmine, et see pandeemia on taas üks märk Piibli prohvetiennustuse täitumisest, aitab mul näha olukorda õigesti. Minu usk on märkimisväärselt tugevnenud.

Kuidas on Jehoova julgustus aidanud sind julgustada teisi?

Tunnetan väga võimsalt Jumala püha vaimu väge, mis aitab mind nii kodus kui ka tööl. See annab mulle jõudu toetada vendi, kes praeguses kriisis on sattunud raskustesse.

Kuidas on Jehoova aidanud sul julgustada oma peret?

Kuigi haiglas on nüüd tööpäevad pikemad, püüan siiski säilitada oma perekonnas head vaimsed harjumused. Näen, et see mõjub hästi ka mu naisele. Me oleme saanud palju lähedasemaks. Perekondlik piibliuurimine on julgust andnud ka meie tütrekesele Ginevrale, kes saab varsti kolmeseks. Temagi tajub, et miski on korrast ära. Vahel ta ütleb: „Ma ei taha, et issi tööle läheb. Seal on koroona,” või: „Ma kardan, et issi ei tulegi enam koju.” Mängime talle rahustuseks originaallaule ja juba ta naeratabki.

Räägi mõni lugu sellest, kuidas sul õnnestus julgustada töökaaslasi.

Üks kolleeg minu osakonnast hakkas hiljuti Piiblit uurima. Tutvusin temaga mõni aasta tagasi ühes teises haiglas töötades ja meil oli piibliteemalisi jutuajamisi. Ta alustas piiblikursusega just enne pandeemia puhkemist ega jätnud uurimist pooleli. Praegu uurime video teel ja mõnikord koguni kaks korda nädalas. See oli südantliigutav, kui ta mulle tunnistas: „Piibliuurimine aitab mul oma elu joonde ajada. Tunnen sisimas rahu. Mul on nüüd vastused küsimustele inimeksistentsi ja praeguse olukorra kohta. Ma usun, ja see usk annab mulle pidet ja lootust.”

Kuidas sul on õnnestunud julgustada koguduse õdesid-vendi?

Õnnetul kombel osutus ühe meie koguduse õe (Daniela Sgreva) COVID-19 test positiivseks ja ta tuli haiglasse viia. Kahel meie vennal on kiirabiauto. Võtsin nendega ühendust ja nad sõitsid õele 50 kilomeetri kaugusele järele. Kuidas õde rõõmustas neid nähes! Jõudnud raskes seisukorras haiglasse, oli tal äärmiselt julgustav näha vastuvõturuumis meid. Ma tervitasin teda. Me kõik olime meditsiinitöötajad, seega ümbritsesid teda usukaaslased, kes tohtisidki olla tema juures! Kui mõelda, millist kiindumust ja tuge õde vendade poolt sai, tundis ta end kindlasti tugevamalt. Täis tänutunnet ütles ta: „Ma teadsin, et Jehoova mõistab meid, kuid seekord ületas ta küll kõik ootused!”

Päev-päevalt toetun üha rohkem Jehoovale ja tema jõule. Töökoha vahet sõites kuulan autos originaallaule ja need annavad mulle vajaliku vaimse ja emotsionaalse laengu. Ma tänan Jehoovat kogu tema abi eest. Kui kuulan originaallaulu „Jehoova meid ei jäta eal”, siis kordan sõnu: „Jehoova mind ei jäta eal ... mul haarab käest, tänu talle näen, mis teed ma käima pean.”