Oli 2018. aasta 15. novembri õhtu. Tollal 78-aastane vend Aleksandr Ursu astus Džankoi linnas Krimmis koduuksest välja, et poega Viktorit tervitada. Aleksandrit ehmatas värava tagant paistev ere valgus. Ta kõndis ettevaatlikult selle poole, kui ootamatult hüüdis keegi: „Seis! Politsei!”

Aleksandr arvas esialgu, et mõned vennad teevad tema kulul nalja, kuid peagi mõistis ta, et asi on naljast kaugel. Üks maskis mees väänas Aleksandril käed selja taha. Teine maskis mees virutas Aleksandrile vastu lõugu. Kuus relvastatud föderaalse julgeolekuteenistuse agenti otsisid Aleksandri ja Viktori läbi ning seejärel tungisid majja.

Aleksandri abikaasa Nina toimetas parasjagu köögis, kui agendid sisse tormasid. Üks haaras tema mobiiltelefoni ja küsis, mida ta sealt vaatab. Nende kodu läbiotsimine kestis tunde, kuid Venemaa ekstremistlike materjalide nimistusse kuuluvat kirjandust sealt ei leitud.

Meie armast eakat venda seekord ei arreteeritud. Aleksandr ja kõik teised Jehoova tunnistajad nii Venemaal kui ka Krimmis on aga iga päev valmis selleks, et politsei võib iga kell nende kodu läbi otsida ja neid arreteerida. Aleksandril aitab ebakindla olukorraga toime tulla see, kui ta mõtiskleb usu eeskujude üle oma peres ja ka sellele, kuidas ta pidas vastu tagakiusamisele Nõukogude ajal.

1949. aasta 6. juulil, kui Aleksandr oli 9-aastane, tungisid Nõukogude sõjaväelased keset ööd nende koju ja pöörasid kogu elamise pea peale. Nad viskasid nende asjad keset tuba ja käskisid pakkima hakata. Aleksandr meenutab, et kui sõdurid ei vaadanud, peitis ema asjade sekka piibliteemalist kirjandust, sealhulgas raamatu „Jumala kannel”. Sõjaväelased viisid siis kogu pere rongijaama.

Aleksandri pere ja teised rongis olevad Jehoova tunnistajad ei lasknud ennast heidutada, vaid laulsid julgelt kuningriigilaule, sõites Siberi, oma uue kodu poole. Nad olid nende tuhandete vendade ja õdede hulgas, kes küüditati Siberisse aastatel 1949 kuni 1951.

1950. aastatel pidasid vennad Siberis salaja taludes koosolekuid. Mõnel perel tuli koosolekule jõudmiseks kõndida kuni 20 kilomeetrit.

Aleksandri peres on hulganisti häid usueeskujusid. Tema isapoolne vanavanaisa Makar, vanaisa Maksim, vanaonu Vladimir ja isa Pjotr olid kõik erakordsed ustavuse eeskujud.

Aleksandri isa mõisteti 1944. aastal sõjaväeteenistusest keeldumise pärast 10 aastaks vangi. Kolm aastat hiljem saadeti ta aga koju, sest oli selgroovigastuse tõttu jäänud halvatuks. Aleksandr mäletab, kuidas isa rääkis talle lugusid Taavetist ja Koljatist ning Taaveti sõprusest Joonataniga.

Aleksandr jutustab: „Minu vanaonu Vladimir kuulas järjepidevalt raadiojaama WBBR ja sai piiblikirjandust. Tol ajal oli raadio omamine ebaseaduslik, mistõttu vanaonu ehitas maa-aluse punkri, kus ta sai koos huvilistega rahulikult raadiosaateid kuulata.”

Millalgi 1940. aastatel paljastas üks huvilist teeselnud inimene võimudele punkri asukoha. Aleksandri vanaonu ja vanaisa arreteeriti ning viidi kodukülast 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Hotõni vanglasse Lääne-Ukrainas.

„Vanaema käis neil vanglas külas. Ta ütles meile, et usk hoiab neid rõõmsana, kuigi on näha, et neid pekstakse.” Kahjuks Aleksandri vanaonu ja vanaisa surid vanglas.

„Me ei tea siiani, mis neist sai, kuidas neid koheldi, kuidas nad surid ja kuhu nad on maetud,” räägib Aleksandr. „Meid julgustas aga teadmine, et nad jäid Jehoovale surmani ustavaks.”

Usueeskujud Aleksandri peres ja Aleksandri enda kogemused Siberist on valmistanud teda ette praeguseks tagakiusamiseks. Ta jutustab: „Olen läbiotsimistega harjunud, sest need on toimunud mu lapsepõlvest saati. Jehoova hoolitses meie eest siis ja ma tean, et ta teeb seda ka edaspidi.

Mind on aidanud ka igapäevane piibliuurimine ja mõtisklemine, regulaarne koosolekutel viibimine ning õdede-vendadega suhtlemine.”

Aleksandr hoiab silma peal tagakiusatud vendade ja õdede kohtuasjadel ning usukaaslaste julgus annab talle jõudu. „Olen lugenud, mida vennad on kohtu ees öelnud,” räägib Aleksandr. „Nende julged lõpusõnad viivad täide Jeesuse ennustuse „Teid viiakse minu pärast maavalitsejate ja kuningate ette ning te saate anda tunnistust neile, samuti teistele rahvastele”.” (Matteuse 10:18.)

Tänu meie armastava Jumala Jehoova toetusele peavad vennad tagakiusamisele vastu ja on seejuures isegi rõõmsad. Nende elu tõendab Taaveti sõnade paikapidavust: „Kõik, kes sinu juurest varju otsivad, rõõmustavad, nad hõiskavad igavesti.” (Laul 5:11.)