Alates 2020. teenistusaastast on meie organisatsioonil olnud vaja anda katastroofiabi rohkem kui kunagi varem. Selleks moodustati kõikjal maailmas üle 950 hädaabikomitee. 2020. aastal olid erakordselt rängad katastroofid ja lisaks veel pandeemia. Seega pidid hädaabikomiteed abi andma, järgides kõiki koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud reegleid. Vennad-õed, kes kannatanutele appi läksid, ütlesid, et see tugevdas nende usku. Vaatame mõnd loodusõnnetust, kus meie vennad-õed kannatada said.

2020. teenistusaastal tabas meie vendi-õdesid 126 tugevat tormi. Seda on 11,5 protsenti rohkem kui eelmisel teenistusaastal. Paljude tormidega kaasnesid suured üleujutused ja maalihked.

Näiteks tabasid Filipiine mitmed troopilised tsüklonid ja paljud vennad-õed pidid seetõttu oma kodudest lahkuma.

Tugevad vihmasajud Nigeerias kahjustasid meie vendade-õdede põllusaaki.

Ebatavaliselt pikk vihmaperiood räsis Lõuna-Koread.

Paljudes riikides möllasid suured põlengud ja mõned neist olid lausa ajaloo suurimad.

Näiteks toimusid mõnes paigas põlengud, mis hävitasid korraga rohkem kui 4000 ruutkilomeetrit maastikku.

Nii oli see näiteks Ameerika Ühendriikides.

Sellised põlengud toimusid ka Austraalias.

Organisatsioon andis koheselt juhendeid selle kohta, kuidas pandeemia ajal ohutult katastroofiabi anda.

Vend Han Chan-hee ühest Lõuna-Korea hädaabikomiteest kirjeldas, mida tehti selleks, et vendi-õdesid kaitsta. Ta ütles: „Mõõtsime igal hommikul kõigi kehatemperatuuri, hoidsime distantsi, jälgisime, et koos ei töötaks liiga palju inimesi, ning vältisime kogunemist söögiaegadel ja pausidel. Samuti desinfitseerisime oma töövahendid enne ja pärast nende kasutamist.”

Mõned meie vennad-õed olid sunnitud kodust lahkuma ja mõnede kodud lausa hävisid. Vend Chris Shirah hädaabikomiteest rääkis, kuidas anti abi USA läänerannikul möllanud põlengute ajal. Ta sõnas: „Jälgisime hoolega, kui palju inimesi me kuhugi majutame, et pidada kinni kõikidest koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud reeglitest.”

Paljudes piirkondades oli vabatahtlike arv piiratud ohutusreeglite ja liikumiskeeldude tõttu. Vend Philips Akinduro ühest Nigeeria hädaabikomiteest ütles: „Kõige suuremaid raskusi põhjustasid meile valitsuse kehtestatud liikumispiirangud. Seetõttu oli keeruline leida piisavalt vabatahtlikke.”

Vend Kim Joon-hyeong ühest Lõuna-Korea hädaabikomiteest rääkis, millise suhtumisega olid vabatahtlikud. Ta ütles: „Kuna tegime seda tööd armastusest Jumala ja usukaaslaste vastu, järgisime alati kõiki ettevaatusabinõusid, et kaitsta kõigi elu ja tervist. Hoolimata lisapiirangutest tundsime siiski rõõmu sellest, et saime oma usukaaslasi aidata.”

See, et hoolimata kõigist piirangutest suudeti siiski hädaabi anda, tugevdas kõigi usku ja usaldust Jehoova vastu.

Varem mainitud vend Han muretses, kas hädaabikomitee suudab leida piisaval hulgal vabatahtlikke päästetöödeks, mis pidid algama juba järgmisel päeval. Ta ütles: „Juba mõne tunniga oli selge, et minu mure oli olnud asjatu. Sajad vennad ja õed üle kogu riigi tahtsid appi tulla. Neid oli nii palju, et pidime mõnedele isegi ära ütlema. Tundsin, et Jehoova on meiega ja see oli väga julgustav.”

Vend Brad Benner Hondurasest, kes osales orkaanijärgsetel päästetöödel, rääkis: „Kuigi oli väga pingeline aeg, said need, kes olid pidanud oma kodudest lahkuma, toitu, peavarju ja lohutust, mida nad väga vajasid. Olen oma silmaga näinud, et isegi kaks orkaani ja pandeemia ei suuda lämmatada seda armastust, mis on meie organisatsioonis.”

Vend Alquin Dayag ühest Filipiinide hädaabikomiteest ütleb: „Kogesin veelgi enam, kuidas Jehoova annab meile jõudu, mis ületab tavapärase, ja ka tarkust, et täita temalt saadud ülesandeid.” (2. Korintlastele 4:7.)

Oleme tänulikud harubüroodele, hädaabikomiteedele ja kõigile vabatahtlikele, kes päästetöödes kaasa lõid. Tänu teie kõvale tööle ja heldekäelistele annetustele oleme saanud sel katastroofirohkel aastal anda hädaabi meie kallitele vendadele-õdedele. (1. Tessalooniklastele 1:3.)