Uudised vendadest-õdedest, kes seisavad silmitsi tagakiusamisega, aitavad meilgi vastu pidada. Kui loeme, mida nad on läbi elanud, mida nad tunnevad ja mõtlevad, siis annab see meile jõudu ja kinnitab, et nad on rõõmsad isegi katsumustes. Samuti teeb see meid ühtsemaks. Järgnevalt vaatame, kuidas need uudised on olnud abiks vendadele-õdedele kogu maailmas.

Miguel ja Mónica Silva (ülemisel pildil) on eripioneerid Portugalis. Pandeemia tõttu muutus nende igapäevaelu suuresti. Paljud meist on kogenud, kui emotsionaalselt kurnav see on. Neil aitas olukorda positiivselt suhtuda artikkel vend Konstantin Baženovist. Konstantin oli vangis ja tahtis piiblit lugeda, kuid see polnud seal võimalik. Selle asemel et masenduda, tegi ta endale ise piibli ehk pani kirja piiblitekstid, mis tal meeles olid. See õpetas Miguelile ja Mónicale midagi olulist. Miguel selgitab: „Selle asemel, et mõelda üha sellele, mida me pandeemia tõttu teha ei saa, keskendume hoopis sellele, mida me saame teha, ja oleme selle eest tänulikud.”

Samuti otsustasid Miguel ja Mónica rohkem piiblit lugeda ja selle üle mõtiskleda. Mónica ütleb: „Oleme kindlad, et Jehoova aitab meil tulevikus meelde tuletada kõike seda, mida me praegu piiblist õpime.” Miguel lisab: „Konstantini lugu aitab meil suhtuda sellesse, et oleme sunnitud kodus istuma, kui võimalusse teisi julgustada, Jehoovale kiituslaule laulda ja rohkem südamest palvetada.”

Õde Christine Mouhima Etonde, kes on üldpioneer Kamerunis, tunnistas, et tundis aastaid hirmu, kui luges lugusid tagakiusamisest. Kuid tema suhtumine muutus. Ta jutustab: „Artiklid vendadest-õdedest, kes tagakiusamise all vastu peavad, muutsid täielikult minu mõtteviisi. Kui mõtlen kõigile neile vendadele-õdedele, nii noortele kui ka vanadele, nende hoiakule ja konkreetsetele palvetele, nende naeratustele ja sellele, kuidas nad on tagakiusamiseks valmistunud, siis ajendab see mind Jehoovat paremini tundma õppima. Mu armastus Jehoova vastu on kasvanud nii palju, et kui ma nüüd kujutan ette, kuidas mind taga kiusatakse, ei tunne ma enam hirmu. Ma näen hoopis, et olen siis rõõmus, palvetan ja mõtisklen Jehoova tegude üle.”

Iulian ja Oana Nistorile Rumeeniast avaldas muljet see, kuidas vend Anatoli Tokarev kaitses kohtus oma usku. Ta oli rahulik, lugupidav ja kindlalt otsustanud jääda Jehoovale ustavaks. Tema eeskuju pani Iuliani ja Oana mõtlema, kuidas nemad kohtus oma usu eest seisaksid. Oana meenutab: „Pere piibliõhtul mängisime läbi olukorda, kus oleme ise kohtu ees ja peame oma usku kaitsma. Polnud üldse lihtne rääkida oma veendumustest taktitundeliselt ja lugupidavalt, nagu Anatoli seda tegi. Pärast seda tundsime, et mõistame paremini, mida meie vennad-õed peavad kogema. Saime aru, kui tähtis on olla valmis oma usku kaitsma ja hoida meeles, miks me tunneme uhkust, et oleme Jehoova tunnistajad.”

Kui Anna Ravoajarison Madagaskarilt luges artiklit vend Džovidon Bobodžonovist, ajendas see teda mõtlema, kui sisukad on tema enda palved. Anna ütleb: „Vahel olen ma igapäevategevustega nii hõivatud, et kipun palvetes ühte ja sama korrutama, seda juhul kui ma ei võta aega, et mõelda, mille eest ma tahan palvetada.” Anna mõtiskles Džovidoni eeskuju üle ja selle üle, kas tema suudaks nii konkreetselt palvetada, kui ta oleks sarnases olukorras. Ta lisab: „See õpetas mulle, et mul tuleb võtta aega ja mõelda, mida ma tahan Jehoovale palves öelda. Ma olen meie saidi uudiste eest väga tänulik.”

Ruben ja Andreia Catarino, kes on üldpioneerid Portugalis, tunnevad, et sellised artiklid on neid vendade-õdedega veelgi lähendanud. Ruben ütleb: „Varem me küll teadsime, et teistes riikides kiusatakse vendi-õdesid taga, kuid see oli ka kõik, mis me neist teadsime. Me ei teadnud, kes nad on, milline on olnud nende elu ja milliseid raskusi nad on kogenud. Tänu nendele artiklitele võime öelda, et me otsekui tunneme neid. Kuna me teame missuguses olukorras nad on, saame nende eest konkreetsemalt palvetada. Tunneme, et oleme nüüd vendade ja õdedega lähedasemad ja et meie palved tõesti saavad neid aidata.”

Paljud meist nõustuksid õde Cecilia Cardosoga, kes on üldpioneer Portugalis. Ta ütleb: „See, mida meie vennad ja õed on pidanud läbi elama, on aidanud mul mõista, kui oluline on piiblit uurida. Mida rohkem ma piiblit uurin, seda rohkem hakkan Jehoovat usaldama ja mu armastus tema vastu kasvab. Tänu Jehoovale ma näen, et mu hirm on otsekui liivatera. Hirm saab meist võitu ainult siis, kui me ei toetu enam Jehoovale.”

Meil on hea meel, et võime meie veebisaidilt lugeda tänapäeva usueeskujudest. See aitab meilgi „olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda.”” (Heebrealastele 13:6.)