Haiglates ja hooldekodudes elavatel vendadel-õdedel polnud COVID-19 tõttu lihtne mälestusõhtut pidada. Üldjuhul ei saanud nad neist asutustest lahkuda ega kedagi külla kutsuda. Ent kohalike kogudusevanemate abiga oli neil võimalik tähistada seda aasta kõige tähtsamat sündmust.

Naju linnas otsustasid meie õed Lee Jeom-soon (91-aastane) ja Kwon Ae-soon (88-aastane) koos 96-aastase Piiblist huvitatud naisega mälestusõhtut pidada. Üks arst nende hooldekodus on Jehoova tunnistaja. Pärast seda, kui see vend oli oma kodus mälestusõhtut tähistanud, läks ta hooldekodusse. Ta võttis kaasa leiva ja veini ning aitas neil kahe õel ja huvilisel mälestusõhtut pidada ja meie veebisaidilt kõnet kuulata.

Vend Choi Jae-cheol töötab Uijeongbu linnas hooldekodus, kus on 14 meie venda ja õde. Ta sai aidata seal elavatel usukaaslastel ja huvilistel veebisaidi abil mälestusõhtut pidada. Mitme huvilisega alustati piibliuurimist.

Õde Kim Tae-sun on 59-aastane ja elab Cheonanis. Viis aastat tagasi avastati tal vähk. Hiljuti pandi ta suurte valude tõttu haiglasse. Ta on ühes palatis 69-aastase Jehoova tunnistajaga, kelle nimi on Kim Jeong-mi. Ka temal on diagnoositud vähk. Pandeemia ajal ei saa need õed haiglast lahkuda. Ent kohalike kogudusevanemate abiga oli ka nendel võimalik videokonverentsi teel koos oma kogudusega mälestusõhtut pidada.

Need õed kirjutasid kogudusevanematele südamliku tänukirja. Nad ütlesid: „Suur tänu, et aitasite meil mälestusõhtust ja usukaaslaste seltsingust osa saada, ja seda hoolimata koroonapandeemiast ja meie kehvast tervisest.”

70-aastane õde Mieko Fujiwara, kes elab Mie prefektuuris, sattus haiglasse. Kuna seal polnud wifi-ühendust, ei saanud see õde videokonverentsi kaudu jälgida oma koguduse mälestusõhtut. Kuid juba eelnevalt oli üks kogudusevanem koos oma naisega saatnud talle mälestusõhtu kõne salvestise. Ja nii sai ta kõnet oma palatis jälgida.

102-aastane õde Yuki Takeuchi elab hooldekodus Kanagawa prefektuuris Zama linnas. Enne mälestusõhtut saatsid tütar ja väimees talle väikese pakiga leiba ja veini. Tänu sellele sai ta koos nendega telefoni teel mälestusõhtut pidada.

Tema väimees vend Mimura ütles: „Minu ämm ristiti aastal 1954 ja tal pole sellest ajast saadik kordagi mälestusõhtu vahele jäänud. Kuigi seekord toimus see tavatul viisil, oli ta väga rõõmus, et sai seda sündmust tähistada.”

Me oleme kindlad, et Jehoova nägi nende eakate ja haigete kuulutajate pingutusi pidada kogudusevanemate abiga mälestusõhtut. (Heebrealastele 6:10.)