Ootasime õhinaga 2. septembrit 2022, et saaksime uuesti hakata tegema majast majja kuulutustööd, mille poolest oleme üle kogu maailma tuntud. Olukorrale lisas põnevust see, et samal ajal algas piiblikursuste pakkumise hoogtöö. Mõnede vendade-õdede jaoks tähendas see armastatud ja tuttava kuulutustööviisi juurde naasmist. Teiste jaoks oli see aga esimene kord inimestega näost näkku piiblist rääkida. Toome teieni mõningad seigad, mis iseloomustavad selle tähelepanuväärse 2023. teenistusaasta algust.

2. septembril 2022 olid Nicole ja Tina tegemas kuulutustööd Nordrhein-Westfaleni liidumaal Petershageni linnas ühes korrusmajas, aga kedagi polnud seal kodus. Kui nad olid juba lahkumas, kuulsid nad, et üks noor naine hõikab neid. Naine ütles, et ta ei saanud kohe uksele tulla, kui õed koputasid, aga et ta sooviks nendega vestelda ja ta kutsus nad sisse. Õed nägid tema laual kulunud välimusega „Uue maailma tõlget”. Naine ütles, et sai selle piibli kolm aastat tagasi, kui ta elas Itaalias. Pandeemia ajal oli ta kolinud Saksamaale ja kaotanud ühenduse Jehoova tunnistajatega. Õed kutsusid teda koosolekule ja vahetasid temaga kontaktandmeid. Kaks päeva hiljem tuligi naine koos oma kahe lapsega koosolekule. Temaga alustati piiblikursust.

Manuel ja Karol Gastelum, kes teenivad eripioneeridena mamikeelsel territooriumil, kohtusid ühe lahke naisega, kes kutsus neid oma koju. Kuna naine ei teadnud, et Jumalal on nimi, arutlesid nad raamatu „Mõttekas elu nüüd ja igavesti” 4. õppetükki „Mida räägib piibel Jumala kohta?” Kui nad lugesid Jesaja 42:8, oli naine väga üllatunud, kui ta nägi Jumala nime Jehoova omaenda piiblis.

Naisele tulid pisarad silma, kui ta mõistis, et ei piisa üksnes sellest, kui sul on piibel, vaid on vaja ka teadmisi omandada ja siis õpitu järgi tegutseda. Kui nad olid peatüki lõpuni arutanud, oli naine väga tänulik selle eest, mida oli teada saanud. Ta ütles, et soovib neid mõtteid ka oma abikaasaga jagada. Gastelumid alustasid naisega piiblikursust.

Õde ja vend Nukamori olid tegemas kuulutustööd Yokohamas ja helistasid uksetelefonile. Neile vastas naise hääl. Nad tutvustasid ennast kui Jehoova tunnistajaid. Seepeale palus naine neil oodata. Mõne aja pärast uks avanes ja naine ütles: „Ma olen nii väga oodanud Jehoova tunnistajatega kohtumist!” Naine rääkis, et oli Nagasakis alustanud Jehoova tunnistajatega piiblikursust.

Pandeemia ajal oli ta kolinud Yokohamasse ja jätkanud piiblikursust Zoomi kaudu. Selsamal nädalal oli tema juhendaja talle öelnud: „Septembris algab hoogtöö ja kindlasti Jehoova tunnistajad külastavad sind. Siis saad neilt paluda, et nad jätkaksid sinuga piiblikursust.” Naine oli väga üllatunud, et Jehoova tunnistajad ta nii kiiresti üles leidsid. Ta ütles, et soovib hakata käima ka koosolekutel ja temaga lepiti kokku järgmise kohtumise aeg.

Üks abielupaar pakkus piiblikursust naisele, kes ütles, et ta oli aastaid tagasi Jehoova tunnistajatega piiblit uurinud ja isegi koosolekutel käinud. Siis aga oli ta kaotanud nendega kontakti. Tal oli häbi nendega ise ühendust võtta, sest ta ei elanud piibli põhimõtetega kooskõlas. Seda öeldes puhkes ta nutma. Abielupaar luges talle kirjakoha Laul 10:17 ja selgitas, et Jehoova ei ole teda unustanud. Samuti kiitsid nad naist, et ta soovib elada Jehoova põhimõtete järgi. Naine oli nõus piiblikursust jätkama. Ta ütles, et ka tema kuueteistaastane poeg sooviks piibli kohta rohkem teadmisi saada.

Kui abielupaar järgmisel päeval tagasi läks, siis naine koos pojaga juba ootas. Kui nad olid arutanud 1. õppetükki brošüürist „Mõttekas elu nüüd ja igavesti”, kutsus abielupaar neid koosolekule, kuhu nad ka läksid. Nii see naine kui ka tema poeg soovivad piiblikursust jätkata ja koosolekutel edasi käia.

Ramon palvetas, enne kui ta esimesel päeval jälle kuulutama läks, et ta võiks leida kellegi, kellega piiblist rääkida. Esimeses kohas paotas üks naine ust ja piilus välja. Ramon tervitas teda ja tutvustas ennast. Enne kui ta sai oma esitlusega alustada, ütles naine: „Te ei tea, kui väga ma olen seda hetke oodanud. Ma palvetasin selle eest, et Jehoova tunnistajad minu ukse taha tuleksid.”

Naine rääkis, et oli kohtunud Jehoova tunnistajatega mitu aastat tagasi ja käinud ka koguduse koosolekul. Aga ta kolis ja ei puutunud enam tunnistajatega kokku. Ramon selgitas, et pandeemia ajal oli meie majast majja kuulutustöö mõneks ajaks peatatud. Ta luges piiblisalmi Laul 37:29 ja tutvustas piiblikursust. Naine oli kohe nõus piiblikursust alustama ja Ramon korraldas asjad nii, et keegi õde saaks seda naist külastada.

Hiljem ütles Ramon: „Ma olen täiesti kindel, et Jehoova ja inglid juhatavad meid nende juurde, kes soovivad meid kuulda.”

Katelyn Thompson märkas Kentuckys ühe maja juures postkastil piiblitsitaate ja aias väikest silti tekstiga „Jeesus armastab sind”. Kui Katelyn uksele koputas, tuli talle vastu naine. Katelyn tutvustas ennast ja selgitas, et Jehoova tunnistajad ei külastanud COVID-19 pandeemia ajal inimesi, vaid kirjutasid kirju ja helistasid neile, et pakkuda lootust ja lohutust. Katelyn tundis huvi, kuidas naisel ja ta perel pandeemia ajal läinud on. Naine ütles, et tema isa suri. Ta lisas: „Ma sain teilt kirju ja tundsin, justkui oleks Jumal mind aidanud, kui ma seda kõige enam vajasin.” Katelyn väljendas kaastunnet ja nad arutasid koos 2. õppetükki brošüürist „Mõttekas elu nüüd ja igavesti”. Nad lugesid sealt piiblisalme ülestõusmislootuse kohta. Naine hakkas nutma ja ütles, et samal päeval möödus aasta tema isa surmast. Nad vahetasid kontakte ja naine oli nõus, et teda uuesti külastatakse. Hiljem saatis ta Katelynile sõnumi „Aitäh sulle! See oli just see, mida ma täna vajasin.”

Kahtlemata on Jehooval hea meel, et hakkasime jälle majast majja kuulutustööd tegema ja ta on õnnistanud piiblikursuste pakkumise hoogtööd, mille tulemusi me põnevusega ootame. (Johannese 4:35.)