Pühapäeval, 26. juulil 1931 pidas Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu president Joseph Rutherford kõne kokkutulekul USA-s Ohios Columbuses, kuhu oli kogunenud üle 15 000 inimese. Osa kokkutulekust kanti üle rohkem kui 450 raadiojaamas üle maailma. See oli tolle aja kõige ulatuslikum raadioülekanne. Vend Rutherford esitas tähtsa resolutsiooni pealkirjaga „Uus nimi”. Seal seisis: „Me soovime, et meid tuntaks ja kutsutaks nimega Jehoova tunnistajad.” (Vaata kasti „ Resolutsioon”.) Kogu rahvas nõustus sellega ja aplodeeris tormiliselt.

Vend Arthur Worsley, kelle elulugu ilmus Vahitornis aastal 1986, kirjeldab seda hetke nii: „Ma ei unusta kunagi seda tohutut juubeldust ja aplausi, mis selle kokkusaamiskoha värisema pani.”

Teistes riikides kuulsid mõned seda resolutsiooni raadio vahendusel. Vend ja õde Barber Austraaliast ütlesid: „Kui Ameerikas aplaus algas, hüppasid vennad Melbourne’is püsti ja hakkasid samuti plaksutama.” Jaapanis kuulis resolutsiooni väike grupp vendi-õdesid, sealhulgas õde Matsue Ishii. Ta kirjutas: „Me hõiskasime rõõmust koos oma vendadega Ameerikas.”

Kokkutulekulinnas Columbuses asendasid ärid rahvusvahelisi piibliuurijaid tervitavad sildid uutega, millel oli kirjas: „Tere tulemast Jehoova tunnistajad!” Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu ajakirjas Sõnumitooja ilmus 28. juulil 1931 esimest korda trükitult nimi Jehoova tunnistajad.

Veidi aega pärast kokkutulekut toimus hoogtöö, mille käigus jagati brošüüri „Kuningriik – maailma lootus”. Seal oli muu hulgas kirjas uue nime resolutsioon. Kahe ja poole kuuga jagati seda brošüüri üle viie miljoni eksemplari, millest paljud läksid religioonijuhtidele, valitsusametnikele ja äriinimestele.

Vend Martin Pötzinger ütles tolle aja kohta: „Inimesed olid üllatunud, kui läksime nende uste taha ja tutvustasime end sõnadega: „Ma olen tulnud täna teie juurde, kuna ma olen Jehoova tunnistaja.” Nad olid segaduses ja küsisid: „Kas te pole mitte piibliuurijad?”” (Vaata kasti „ Visiitkaardid teevad teatavaks Jehoova nime”.) Ent aastaid hiljem kirjutas vend Pötzinger: „Milline muutus on toimunud! Enne kui ma jõuan suu lahti teha, ütlevad inimesed: „Te olete vist Jehoova tunnistaja.””

Vend Macmillan, kes oli samuti 1931. aasta kokkutulekul, rääkis hiljem, miks on see uus nimi igati sobiv. Ta ütles: „Minu meelest on see suurepärane nimi, kuna see annab maailmale kohe teada, mida me teeme ja mis on meie eesmärk. Varem kutsuti meid piibliuurijateks, kuna seda me tõepoolest olime. Ja kui inimesi kõikjalt üle maailma meiega ühines, hakati meid kutsuma rahvusvahelisteks piibliuurijateks. Aga nüüd me oleme Jumal Jehoova tunnistajad ja see nimi annab teada, kes me oleme ja mida me teeme.”

Praegu on maailmas miljoneid inimesi, kes kannavad uhkusega nime Jehoova tunnistajad. (Jesaja 43:10–12.)