Vend Femi ja õde Jana Durodola ärkasid kell 5 hommikul telefonihelina peale. Helistajaks oli kogudusevanem, kes ütles: „Ärge muretsege, aga pange ennast valmis. Vene väed suunduvad Kiievi poole.” Jana ütleb: „Sel hetkel läks kogu mu keha pingesse.”

Nad tõusid, tegid oma kodus viimase kohvi ja lugesid päevateksti. See ütles: „Rahulikkus ja usaldus oleks teie tugevus.” (Jesaja 30:15.) Vastabiellunud Nigeeriast pärit Femi ja ukrainlanna Jana tegid tulise palve, haarasid oma kriisikotid, jätsid kõik muu maha ja võtsid kursi Hollandi poole.

Midagi sarnast juhtus paljude õdede ja vendadega, kes otsustasid kodust lahkuda pärast seda, kui Venemaa 24. veebruaril 2022 Ukrainasse tungis. Ukrainas on ligi 130 000 Jehoova tunnistajat. Praeguseks on põgenenud üle 36 000 Jehoova tunnistaja ja neist üle 16 000 on jõudnud välismaale. Nad on jätnud maha oma kodu, töö ja koguduse. Ukraina meestel vanuses 18–60 aastat on praegu keelatud riigist lahkuda, kuid teiste maade kodanikel on võimalik seda teha.

Põgenikel on kaasas vaid hädapärane ja nad võtavad bussi või rongiga ette vaevarikka teekonna. Sageli nad isegi ei tea, kuhu nad lõpuks välja jõuavad. Tugev usk aitab neil jätta maha sõjast räsitud linnad, teadmata, kas nad sinna kunagi tagasi saavad tulla.

Jana sõnab: „Me saime kaasa võtta ainult mõned üksikud asjad, kõik muu jäi maha. See olukord näitas meile, et ainus, mis tegelikult loeb, on meie head suhted Jehoovaga.”

Õde Lilia Antonjuk elas Kiievis ja tema kodu juures oli kuulda õhuhäireid ja pommide plahvatusi. Teede peal oli põlenud autosid ja prahti purustatud hoonetest.

Lilia ja tema 17-aastane tütar Oleksandra otsustasid põgeneda. Nad reisisid pikki päevi ülerahvastatud rongiga Poola. Neil oli vähe toitu ja nad pidid tundide kaupa püsti seisma. Õed tundsid suurt kergendust, kui jõudsid lõpuks Poola, Przemyśli linna.

„Kui nägime vendi seismas JW.ORG-i siltidega, siis teadsime, et nüüd on kõik hästi,” ütleb Lilia. Õed viidi kõigepealt kuningriigisaali, kus nad said end üles soojendada, süüa ja puhata, ja siis majutati nad usukaaslaste juurde.

„Me tundsime, et Jehoova hoolitseb meie eest, ja see tugevdas meie usku,” ütleb Lilia, kes on nüüd Saksamaal. „Olen Jehoovale väga tänulik tema armastuse eest ja vendade-õdede eest, kes tulevad raskel ajal alati appi.”

Õde Anastasiia Kovaljova kirjeldab Zaporižžja linnale korraldatud õhurünnakut. Ta nägi korteriaknast eredaid valgussähvatusi ja kuulis plahvatusi. Eriti šokeeriv oli see Anastasiia vennalastele vanuses 7 ja 3 aastat, nii et pere otsustas põgeneda. Anastasiia ütleb: „Kuna me ei saanud palju asju kaasa võtta, oli meil vähe riideid ja muud vajalikku, aga vennad hoolitsesid meie eest nii hästi. Saime kõike, mida me vajasime ja isegi rohkem.” Anastasiia, tema vennanaine Anja ja lapsed läksid läbi Poola Saksamaale.

Õde Anastasiia Štšukina ja tema ema, õde Olha Lõssenko, istusid iga õhuhäire korral oma väikese maja külmas keldris. Need õed on pioneerid ja nad teenisid Vinnõtsja oblastis Brajilivis, sest seal oli suur vajadus kuulutajate järele. Õdedel oli lahkumise suhtes raske otsusele jõuda, aga kui olukord muutus ohtlikumaks, siis nad ikkagi läksid. Nad haarasid kaasa mõned asjad ja sõitsid kaks päeva rongiga Poola. Nad said vähe magada ja eriti kurnav oli põgenemine 58-aastasele Olhale, kelle tervis pole kiita. Nad jõudsid Poola Rzeszówisse kell 2 öösel. Seal võttis nende usupere nad soojalt vastu. Anastasiia ütleb: „Kuigi me jõudsime nii hilja öösel, olid vennad meid ootamas. Me oleme tohutult tänulikud Jehoovale ning vendadele ja õdedele.”

Sumõ linnas leidis Poolast pärit vend Andrzej Chyba koos oma inglannast naise Elizabethiga varju ühe venna keldrist. Seal oli veel viis inimest. Väljas oli kuulda hävituslennukeid, tulistamist ja pommiplahvatusi. Nad said julgust sellest, et vaatasid filmi „Oo, Jehoova, ... sinule ma loodan”, mis räägib kuningas Hiskijast, kui assüürlased ähvardasid Jeruusalemma rünnata.

„Vennad saatsid meile erinevaid mõtteid piiblist, näiteks soovitasid lugeda 27. Laulu,” ütleb Andrzej. Praegu on nad abikaasaga Poolas.

Me oleme kindlad, et Jehoova hoolitseb meie usukaaslaste eest, kes on pidanud loobuma kõigest ja ootavad pikisilmi aega, mil sõdu enam ei ole. (Filiplastele 3:8.)