2020. aasta novembri hoogtöö oli Jehoova tunnistajate ajaloos midagi enneolematut. Pandeemia tõttu oli enamik meist sunnitud kodus istuma. Me ei saanud teha kuulutustööd nii, nagu olime harjunud. Siiski osalesid Jehoova tunnistajad üle maailma hoogtöös, mille eesmärgiks oli kuulutada Jumala kuningriiki. Miljonid kasutasid meeleldi oma aega, et saata Vahitorn nr 2 2020 äridele, ametnikele, õpetajatele, sõpradele, sugulastele ja teistele. Tänu sellele hoogtööle kuulsid kuningriigisõnumit paljud inimesed. Samuti tõi see suurt rõõmu kõigile, kes selles osalesid.

Vaatame, missugused on vendade-õdede muljed.

Lucinda Furkin, 18-aastane õde Austraaliast, kes on hiljuti ristitud, kirjutab: „Hoogtöö ajal olid mul tõsised terviseprobleemid. Kuid Jehoova oli minu kõrval, hoidis mul otsekui käest kinni ja andis mulle jõudu vastu pidada.”

Üks isa Uus-Meremaalt jutustab, kuidas hoogtöö tuli kasuks tema perele: „Meil on neli tütart vanuses 7, 9, 11 ja 13. Võtsime perega seda hoogtööd kui Jehoova antud ülesannet. See aitas meil hoogtöö ajal iga päev kuulutada.”

Kagiso ja Lydia Marumo, kes teevad ringkonnatööd, saatsid ajakirja digiväljaande oma sugulastele. Mitmed neist olid väga tänulikud. Näiteks üks Kagiso sugulane, kes on arst, mainis, et see ajakiri tuli talle just õigel ajal. Ta ütles, et osad tema patsiendid olid hakanud esitama küsimusi Jumala ja piibli kohta ja ka tema enda lapsed olid hakanud tundma huvi üleloomulike jõudude vastu. Kagiso ja Lydia võtsid selle sugulasega ühendust ja alustasid temaga selsamal õhtul piibliuurimise. Nüüd uurivad nad kaks korda nädalas.

Soroya Thompson, kes teenib pioneerina Ontarios, kirjutab: „Hoogtöö aitas mul keskenduda sellele, mis on kõige tähtsam ja näitas mulle, kui palju tööd on veel vaja teha. See tuletas mulle meelde, kui väga Jehoova inimesi armastab ja et ta tõesti soovib, et mitte ükski neist ei hukkuks. Kõige selle meelespidamine aitas mul hoogtöös oma parima anda.”

Üks õde Briti Columbiast ütleb: „Ma otsustasin sellel stressirohkel ajal teenida abipioneerina, et võidelda negatiivsete tunnetega. See parandas mu enesetunnet ja aitas ka mu peret.”

Kanada harubüroo sõnul lähendas hoogtöö pereliikmeid omavahel. See aitas ka väikestel lastel kuulutustöös kaasa lüüa. Nad said ise kirjutada lihtsaid kirju või aidata perel kleepida aadressisilte ja marke või otsida välja aadresse.

Vend ja õde Tuomisto, kes teevad ringkonnatööd, ütlevad: „November on siin põhjas kõige pimedam aeg aastas. Vendadele-õdedele ja eriti just pioneeridele meeldis see hoogtöö väga, sest see oli otsekui päikesekiir nende pimedates päevades.”

Üks abielupaar saatis ajakirja oma tuttavale, kes hiljem saatis neile vastu tänukirja, kus oli järgmine mõte: „Ma lugesin täna piiblist Jaakobuse raamatut. Seal öeldakse, et usk ilma tegudeta on surnud. Jehoova tunnistajad on alati näinud vaeva, et inimestele piiblit selgitada ja õpetada. Nemad tõepoolest tõendavad oma usku tegudega.”

Kreeka harubüroo kirjutab: „Paljude jaoks on pandeemia ja sellest tulenevad piirangud väga väsitavad. Hoogtöö oli just see, mida nad vajasid. Paljud ütlesid, et see oli mõnus vaheldus.”

Õde Suzie Kontargiri otsustas olla abipioneer, kuigi tal on terviseprobleeme ja tema abikaasa ei ole Jehoova tunnistaja. Ta sõnab: „Hoogtöö hajutas minu muremõtted. Ärkasin hommikuti heas tujus. Ma tegin kodutöid, valmistasin süüa ja hoolitsesin oma abikaasa eest. Seejärel alustasin kuulutustööga. Mu abikaasa küsis minult tihti: „Kas sa täna ei kuulutagi?”, sest ta oli juba harjunud nägema mind koos õdedega kuulutustööd tegemas.”

Õde Tamaki Hirota kirjutas kirju valitsusametnikele. Ta sõnab: „Kirja teel tunnistuse andmine ei ole midagi uut. Jehoova kirjutas 66 kirja, mida inimesed on läbi ajaloo ikka ja jälle lugenud, et temaga lähedasemaks saada. Ta teab, kui tõhus see meetod on. See hoogtöö oli tõepoolest unustamatu.”

Õed Meharaja Vijaya ja Imayanathan Amutha kirjutasid kogemata kirja samale aadressile. Kirja saaja viskas esimese kirja ilma avamata ära. Kui ta sai teise kirja, järeldas ta, et ju see peab midagi väga tähtsat olema, kui see talle kaks korda saadeti. Ta luges ajakirja läbi, helistas õele, kes selle teise kirja saatis, ja temaga alustati piibliuurimine.

Sri Lanka harubüroosse helistas üks ametnik, kes oli saanud ajakirja. Ta ütles, et ta ei ole mitte kunagi kohanud Jehoova tunnistajaid, kuigi ta on kristlane. Ta kiitis meie ajakirja ja veebisaiti ning küsis seejärel: „Kuidas minust võiks saada Jehoova tunnistaja?” Koheselt lepiti temaga kokku korduskülastus.

Üks 13-aastane kuulutaja, kes käib koolis, kus räägitakse tihti poliitilistel teemadel, selgitab, kuidas hoogtöö teda aitas: „Tänu hoogtööle tundsin end enesekindlamana, kui pidin õpetajatele selgitama, miks ma olen poliitilistes küsimustes erapooletu. Tunnen, et minu usk on nüüd tugevam.”

Õde Margit Haring tundis midagi sarnast. Ta kirjutab: „Tänu hoogtööle olen nüüd julgem ja innukam. Alguses ajas juba mõte äriinimestele ja ametnikele kirjutamisest mulle hirmu nahka. Kuid oskust taktitundeliselt oma usku kaitsta läheb kindlasti vaja ka tulevikus.”

Üks kogudusevanem sõnab: „Oli väga liigutav näha, et nii paljud olid tol kuul abipioneerid, kuigi neil on mitmeid terviseprobleeme. Nad oleks võinud rahulikult võtta, kuid selle asemel lõid nad hoogtöös täiel määral kaasa. Nende rõõmsameelne hoiak ja see, kui tänulikud nad olid Jehoovale ja vendadele-õdedele, tõi paljudele pisarad silma.”

Üle maailma oli veel palju toredaid juhtumeid ja vendade-õdede muljeid hoogtööst – liiga palju, et neist kõigist kirjutada. Oleme väga rõõmsad, et kuningriigisõnum jõudis nii paljude inimesteni. (Johannese 15:11.)