”Võitlus diskrimineerimise ja ebavõrdsuse vastu on riikliku haridussüsteemi üks prioriteetidest.” (Haridusministeerium, 12. juuni 2014)

Aastaid oli Kongo Demokraatlikus Vabariigis Jehoova tunnistajatest lapsi teiste usuühenduste rahastatavatest koolidest välja visatud, sest nad ei osalenud neis koolides korraldatud usulises tegevuses. Need koolid olid seadnud oma sisereeglid valitsuse määrustest ettepoole ning ignoreerisid Jehoova tunnistajatest õpilaste õigusi. Kongo DV võimud möönsid, et koolid olid toiminud ebaõiglaselt, ning kinnitasid, et kõigil lastel on õigus saada haridust ja neid ei tohi diskrimineerida.

Usuühendused on sõlminud Kongo DV valitsusega lepinguid toetada riigikoole piirkondades, kus selleks on vajadus. Lepingutes on selgelt kirjas, et „lapsi tuleb kaitsta igasuguse usulise diskrimineerimise ja sallimatuse eest”. Ent paljude kirikute rahastatavate koolide sisereeglid kohustavad õpilasi osalema kooli usulises tegevuses. Terve rida koole nõudis õpilastelt oma sisereeglite järgimist ja ignoreeris sellega oma lepingut valitsusega ja õpilaste õigust usuvabadusele.

Probleem kerkis teravalt esile aastal 2005, kui Équateuri piirkonnas Abumombazis heideti ühest kiriku rahastatavast koolist välja 52 Jehoova tunnistajast õpilast, sest nad olid taotlenud vabastust kooli juhtkonna organiseeritud jumalateenistustest. Probleem süvenes, kui kirikute rahastatavad koolid teisteski piirkondades sedasama tegid. Aja jooksul visati Kongo DV-s koolist välja üle 300 Jehoova tunnistajast õpilase. Väljavisatuid oli eri vanuserühmadest, kusjuures osa neist oli kooli lõpetamas.

13-aastane Kanyere Ndavaro kirjutas pärast seda, kui teda oli aastal 2009 ebaõiglaselt koolist välja heidetud: „Olen väga kurb, et minu suhtes nii käituti. Ma ei tea, mis edasi saab.” Kambere Mafika Justin, kes aastal 2010 veidi enne lõpetamist koolist välja heideti, ütles, et sellega pöörati ta elu pea peale. Ehkki õpilased olid haridusest või diplomist ilmajäämise pärast nördinud, keeldusid nad oma usulisi tõekspidamisi reetmast.

Leidmaks probleemile lahendust, rääkisid koolist välja visatud laste vanemad koolide juhtkonnaga, kuid ei saavutanud kuigi suurt edu. Seepärast pöördusid Jehoova tunnistajad abi saamiseks valitsusvõimude poole. Neil õnnestus leida erapooletuid ametnikke, kes asusid usulisele diskrimineerimisele lõppu tegema.

Põhja-Kivu piirkonna haridusminister Adele Bazizane Maheshe avaldas aastal 2011 ringkirja pealkirjaga „Usulise diskrimineerimise keelustamine”, kus nimetati tekkinud olukorda kahetsusväärseks. Ringkirjas oli otsesõnu öeldud: „Mõnda religiooni kuuluvatele õpilastele on saanud osaks diskrimineerimine, mis tuleneb kooli sisereeglitest, mis lähevad vastuollu Kongo DV-s kehtivate määrustega.”

Kõnealune probleem pälvis üleriigilist tähelepanu, kui Kongo DV haridusminister Mwangu Famba avaldas 4. septembril 2013 kõigi piirkondade koolide kohta käiva määruse. Dokumendis „Ringkiri usulise diskrimineerimise keelustamise kohta” öeldakse sõnaselgelt: „Lastel on õigus õppida ükskõik millises koolis hoolimata sellest, millisesse religiooni nad kuuluvad.” Määruses öeldakse ka, et õpilaste koolist väljaheitmine nende usu pärast on „täielikus vastuolus Kongo Demokraatlikus Vabariigis kehtivate normide ja seadustega”.

Paljud koolid on neile ametlikele direktiividele kuuletunud ja võtnud Jehoova tunnistajatest õpilased kooli tagasi. Ent üksikud koolid pole seda teinud. Niisiis avaldas haridusministeerium 12. juunil 2014 memorandumi, mis kinnitab 2013. aasta septembri määrust ja viitab Kongo DV presidendi väljaantud uuele hariduse raamseadusele. a See meeldetuletus käsitleb probleemi tuuma ning rõhutab diskrimineerimise vastu võitlemise tähtsust ja seda, et riiklikud ja rahvusvahelised seadused on ülemad kui koolide sisereeglid. Peale selle määras haridusminister inspektorid, kelle ülesandeks on külastada koole kõikjal riigis, et kontrollida selle määruse täitmist. Loodetavasti toovad need valitsuse rakendatavad meetmed pikaajalist kasu.

Kui Kongo DV koolid tegutsevad kooskõlas seadusega, on kõigil õpilastel võimalik saada haridust, ilma et usuline sallimatus neid selles takistaks. Koolilapsed õpivad siis osutama lugupidamist kõigi inimeste vastu olenemata nende tõekspidamistest. Nii toimides ei järgi koolid mitte ainult Kongo DV põhiseadust ja haridusministri määrust, vaid ka annavad oma õpilastele eeskuju erapooletuses.