Namiibia ülemkohus kaitses patsiendi õigust ise otsustada, mida tema kehaga tehakse ja milline ravi talle määratakse. Kohus kinnitas ka, et patsiendi eelnevalt kirjutatud tahteavaldus, milles ta annab teada oma soovid seoses raviga, on juriidiliselt maksev.

Kohtuasi, mille ülemkohus läbi vaatas, puudutas ühe Jehoova tunnistaja, Efigenia Semente raviküsimust. Kui Efigenia ootas oma kolmandat last, ütles ta enda arstile, et oma usuliste veendumuste tõttu ei soovi ta mingit vereülekannet. Ta andis arstile ka seadusjõudu omava tahteavalduse tervishoiuteenuse osutamise kohta. Selles dokumendis oli selgelt kirjas, et Efigenia keeldub vereülekandest ning on määranud abikaasa oma usaldusisikuks, kes võib langetada tema ravi puudutavaid otsuseid, kui ta ise peaks olema otsustusvõimetu.

8. septembril 2012 sünnitas Efigenia tütre. Lapsega oli kõik korras, kuid Efigenia ise vajas pärast sünnitust operatsiooni. Abikaasa kui tema usaldusisik andis oma nõusoleku. Kuid operatsiooni ajal tekkis hädaolukord ning arst soovis teha vereülekande. Mees ei lubanud seda, väljendades nõnda oma naise tahet. Arstid lõpetasid operatsiooni edukalt ilma vereülekandeta, kuid Efigenia hemoglobiinitase langes väga madalale.

13. septembril 2012, kui Efigenia Semente oli operatsioonist taastumas, pöördus tema vanem vend Namiibia kõrgema kohtu poole taotlusega, et tema õe abikaasa asemel määrataks teda õe eestkostjaks, kes saaks raviküsimustes otsuseid langetada. Efigeniale ega tema abikaasale ei saadetud venna taotluse kohta mingit teadet ning kohus korraldas istungi ilma nendeta ja määras venna õe eestkostjaks. Pärast seda nõudis vend, et Efigeniale tehtaks vereülekanne. Efigenia aga keeldus sellest kategooriliselt ega lasknud endale ülekannet teha.

Kui Efigenia Semente kuulis, et kohus oli määranud venna tema eestkostjaks, tegi ta kõrgemale kohtule kiiresti avalduse, et see otsus tühistataks. Ta kinnitas, et oli täie teadvuse juures, kui ta vend taotles õigust tema eest kosta, ja et tema venna soov teha talle vereülekanne oli vastuolus nii tema usuliste vaadete kui ka tema õigusega langetada ise oma keha puudutavaid otsuseid. Kohus lükkas Efigenia avalduse tagasi ja lubas vennal tema eestkostjana edasi tegutseda.

Kuigi Efigenia arst oli öelnud, et ilma vereülekandeta Efigenia sureb, naise seisund siiski paranes, kuna ta sai vereta ravi. 26. septembril 2012 sai ta haiglast välja, ilma et talle oleks vereülekannet tehtud. Kõrgem kohus oli aga nimetanud venna Efigenia eestkostjaks määramata ajaks. Kuna selline eestkoste rikkus Efigenia meelest tema enesemääramisõigust ja põhilisi inimõigusi, pöördus Efigenia Namiibia ülemkohtu poole.

24. juunil 2015 langetas ülemkohus otsuse, mis toetas Efigenia Semente põhiõigusi, ja tühistas eestkoste. Ülemkohtu sõnul oli see „täiesti sobimatu”, et kõrgem kohus määras Efigenia Semente eestkostjaks tema venna, ilma et Efigeniat ja tema abikaasat oleks asjast teavitatud ja ilma et nad oleksid istungil kohal olnud.

Ülemkohus rõhutas, et Namiibia põhiseadus tagab isikuvabaduse ja inimväärikuse, millel patsiendi enesemääramisõigus põhineb. Kohus nentis: „Patsiendi enesemääramisõiguses väljendub üks peamisi inimõigusi, milleks on õigus langetada ise oma keha puudutavaid otsuseid. ... Meditsiinitöötajad peavad patsienti informeerima, millist kasu soovitatav ravi võib tuua ja millised riskid sellega kaasnevad, kuid patsient peab saama ise otsustada, kas ta nõustub selle raviga või mitte.”

Kui ülemkohus oli hinnanud Efigenia Semente pädevust keelduda vereülekandest, tegi ta järelduse, et kõrgem kohus polnud naise tahteavalduse dokumenti piisavalt oluliseks pidanud. Ülemkohus märkis: „Kirjalik tahteavaldus, mis on üksikasjalik ning mille patsient on kirjutanud ilma kõrvalise mõjuta ja allkirjastanud otsustusvõimelisena, näitab selgelt tema tahet raviküsimustes.”

Ülemkohus käsitles ka küsimust, kas lapse õigus olla oma vanemate hoole all piirab tema vanemate õigust endale ravi valida. Kui kohus oli vaadanud läbi juhtumeid rahvusvahelisest kohtupraktikast, tegi ta järelduse: „Inimese võõrandamatu põhiõigus on otsustada selle üle, mida tema kehaga tehakse või ei tehta, olenemata sellest, kas ta on lapsevanem või mitte.”

Niisiis kaitses Namiibia ülemkohus patsiendi õigust otsustada, mida tema kehaga tehakse, ja kinnitas, et kirjalik tahteavaldus tervishoiuteenuse osutamise kohta näitab selgelt patsiendi väärtushinnanguid ja ravivalikut. Toetades patsiendi õigust kehalisele puutumatusele ja usuvabadusele, kaitses ülemkohus kõigi Namiibia kodanike õigust inimväärikusele ja vabadusele.