Pärast teiega koosolemist olen rõõmus ja laulan omaette. Teie külaskäik pakub lohutust ja Piibli uurimine annab mu elule eesmärgi.

Soovin teid tänada teie rakendatud õiguslike, halduslike ja usuliste meetmete eest vanglavaimulike probleemi lahendamisel.

See on vastus mu palvetele.

Need Prantsusmaa vanglates kinnipeetavate mõtteavaldused näitavad, kui tänulikud on vangid selle vaimse abi eest, mida on osutanud Jehoova tunnistajast vaimulik.

16. oktoobril 2013 langetas Prantsusmaa kõrgeim halduskohus otsuse, millega lõppes Jehoova tunnistajate diskrimineerimine Prantsusmaal. Kohtu määrus võimaldab Jehoova tunnistajatest vabatahtlikel pääseda vanglatesse, et pakkuda usulist nõustamist kinnipeetavatele, kes soovivad nende külastust. *

Aastaid lubasid vanglavõimud Jehoova tunnistajatel vange külastada ning neile usulist juhatust ja nõustamist pakkuda, ehkki Jehoova tunnistajatel puudus ametlik vanglavaimuliku tunnistus. See aga hakkas muutuma aastal 1995, kui parlamendi komisjon avaldas raporti, milles oli toodud loetelu nõndanimetatud ohtlikest sektidest, kuhu olid arvatud ka Jehoova tunnistajad. See negatiivne liigitus tegi midagi enamat, kui määris Jehoova tunnistajate mainet — see vallandas nende diskrimineerimise laine. Diskrimineerimine avaldus muu hulgas vanglasüsteemis.

Ehkki parlamendi raportitel pole seadusjõudu, hakkasid mõned vanglajuhtkonnad 1995. aasta raporti alusel piirama Jehoova tunnistajate võimalust külastada vange, kes palusid usulist abi. Jehoova tunnistaja võis küll külastada vange üldise seaduse alusel kui eraisik, kuid mitte kui ametlik vaimulik. Tal ei lubatud enam Piiblit ega usulist kirjandust kaasa võtta. Kõik külastused pidid toimuma üldises külastusruumis ja usulist keskustelu mittesoosivas atmosfääris. Ühe Jehoova tunnistaja sõnul oli külastusruum „nagu raudteejaama ootesaal, sama kärarikas”. Mõnes vanglas nõuti, et vang, keda külastas Jehoova tunnistaja, otsitaks pärast külastust põhjalikult läbi, kuna kohtumine polnud toimunud ametlikult tunnustatud vanglavaimulikuga.

Püüdes saada muude religioonide vaimulikega samu õigusi, asusid Jehoova tunnistajad aastal 2003 taotlema Prantsusmaa vanglaameti kaudu vanglavaimuliku tunnistust. Kõik taotlused lükati kategooriliselt tagasi. Tunnistajad kaebasid sellised meelevaldsed ja diskrimineerivad otsused edasi kõrgemale haldusorganile, kuid said taas eitava vastuse. Prantsusmaa justiitsministeerium tõi keeldumise põhjuseks selle, et Jehoova tunnistajad ei kuulu nende usundite loetellu, kellel on õigus vanglasse sisse pääseda. Lisaks väljendas ministeerium muret, et kui anda kellelegi Jehoova tunnistajatest vanglavaimuliku tunnistus, õhutaks see teisigi usuvähemusi seda taotlema. Pärast edutuid püüdeid lahendada asi justiitsministeeriumi kaudu ei jäänud Jehoova tunnistajatel üle muud kui viia asi kohtusse.

Aastal 2006 algatasid Jehoova tunnistajad mitu kohtuasja, soovides, et keeldumised annulleeritaks ja et justiitsministeeriumil kästaks anda Jehoova tunnistajatele vanglavaimuliku tunnistus. Kõik riigi haldus- ja apellatsioonikohtud, kes selles asjas otsuse langetasid, deklareerisid, et valitsuse keeldumised olid olnud seadusvastased. Peale selle mõistis Prantsusmaa diskrimineerimisvastase võitluse ja võrdõiguslikkuse amet aastal 2010 valitsuse seisukoha hukka ning soovitas justiitsministril diskrimineerimine lõpetada.

Prantsuse valitsus mitte ainult ei ignoreerinud seda hoiatust ja kohtuotsuseid, vaid ka esitas apellatsiooni riigikohtule, Prantsusmaa kõrgeimale halduskohtule.

Aastal 2013 hakkas riigikohus Jehoova tunnistajate kohtuasju läbi vaatama, ühendades üheksa ühesugust kaasust. 16. oktoobril 2013 tegi riigikohus otsuse, lükates Prantsuse valitsuse esitatud apellatsioonid tagasi. Kohus otsustas, et vangide õiguste austamiseks tuleb vanglaametil „kohe, kui taotlus on tehtud, anda vanglavaimuliku tunnistus piisavale hulgale vaimulikele, kellelt tuleb nõuda allumist vaid kinnipidamisasutuse turvalisus- ja sisekorranõuetele”. Riigikohus märkis, et Prantsusmaa põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsioon tagavad kinnipeetavatele arvamus-, südametunnistuse- ja usuvabaduse ning lubavad neil tegelda selle usuga, millega nad soovivad. Sellest otsusest tulenevalt on nüüdseks Prantsusmaal, kaasa arvatud selle ülemereterritooriumidel, antud Jehoova tunnistajatele välja 105 vanglavaimuliku tunnistust, nii et neil on võimalik teha vangidele külastusi.

Jaanuaris 2014 määras Prantsusmaa vanglaamet Jean-Marc Fourcault’ tähtsaimaks Jehoova tunnistajate vanglavaimulikuks, kel on õigus pääseda kõigisse Prantsusmaa vanglatesse ja kes on volitatud esindama Jehoova tunnistajaid vanglaameti ees. Fourcault ütleb: „Nüüdsest saavad Jehoova tunnistajatest vanglavaimulikud sarnaselt teiste usundite esindajatega kohtuda kinnipeetavatega omaette ning sobivas paigas, mõnikord nende enda kambris.”

See otsus toetab märkimisväärselt usuvabadust Prantsusmaal. See kinnitab vangide õigust tegelda selle usuga, millega nad soovivad, ning taotleda enda valitud vaimuliku külastust. Jehoova tunnistajad on tänulikud, et Prantsusmaa kohtud lõpetasid diskrimineerimise ja tunnustavad nõnda Jehoova tunnistajaid kui usundit Prantsusmaal.