Nagu saidi jw.org „Uudiste” osas 12. mail 2023 teatati, on Sudaani pealinnas Hartumis toimunud lahingutes hukkunud või saanud vigastada tuhandeid inimesi. Mõned meie vennad ja õed, kes elasid Hartumis või selle lähedal, otsustasid linnast lahkuda. Põgenemise ajal kogesid nad, kuidas Jehoova organisatsioon tugevdas nende usku mitmel viisil, ning see andis neile julgust ja jõudu.

Näiteks osales 23-aastane Hartumist pärit pioneer Ajuja mõni päev pärast lahingute algust virtuaalsel koosolekul, kus arutati Vahitorni artiklit „Säilitage kaine mõistus ja olge valvsad!”. Õde ütleb: „See artikkel tuletas mulle meelde, et see, mis toimub, on piibli prohvetiennustuste täitumine. See andis mulle julgust just õigel ajal.” Olude halvenedes otsustas Ajuja linnast põgeneda. Ta jätkab: „Teel olles rahustasid mind meie originaallaulud ja muud helisalvestised. Palvetasin pidevalt Jehoova poole, et ta aitaks meil turvaliselt kohale jõuda.” Ajuja jõudiski turvaliselt Kassalāsse, kus vennad-õed ta soojalt vastu võtsid.

Eli, 24-aastane kogudusevanem ja pioneer El Haj Yousifist Hartumi lähedalt, põgenes 330 kilomeetri kaugusele Kosti linna. Teda võtsid samuti vastu vennad ja õed, kes pakkusid talle süüa ja öömaja. Tagasi mõeldes tõdeb Eli, et tolle nädala jooksul loetud päevatekstid julgustasid teda. Näiteks tekst Laul 91:2 tuletas Elile meelde, et Jehoova on tema varjupaik ja kindlus. Ta ütleb: „Selles rahutus maailmas pole tõelist rahu. Poliitilised ja sõjalised juhid ei suuda meie probleeme lahendada. Me saame loota vaid Jumala kuningriigile, mis kõrvaldab kõik inimeste probleemid.”

Tia ja tema naine Julia olid pioneerid Umm Durmānis, samuti Hartumi lähedal. Lahingute ägenedes meenus neile hiljutine Vahitorni artikkel, milles ärgitati kristlasi vajadusel viivitamatult tegutsema. Kuna olukord linnas üha halvenes, otsustasid Tia ja Julia, et neil on kõige parem linnast kiiresti põgeneda. Nad saabusid turvaliselt oma sihtkohta, kus vennad ja õed nad vastu võtsid. Tia ja Julia on Vahitornis olnud väärtusliku info eest äärmiselt tänulikud. Julia ütleb: „Tunneme uhkust, et kuulume organisatsiooni, mis on nii armastav ja hooliv. Tõepoolest, Jehoova käsi pole päästmiseks liiga lühike.”

Kõik ülalmainitud vennad ja õed jätkasid uues elukohas viivitamatult oma usueluga seotud tegevusi. Nad osalevad aktiivselt koosolekutel, käivad kuulutamas ja on isegi alustanud piiblikursusi. Kõik see ja sõprussuhted, mis nad uutes kogudustes on sõlminud, pakuvad neile lohutust ja rõõmu.

On tore näha, et meie vennad ja õed Sudaanis toetuvad alati Jehoovale ning ammutavad piiblist lootust ja lohutust. (Roomlastele 15:4, 5.)