”Iga türklane on sündinud sõdur.” Seda ütlust õpetatakse koolilastele, deklareeritakse poliitilistes sõnavõttudes ja taotakse pähe väeteenistusse kutsutuile. Väeteenistus on kohustuslik kõigile Türgi meessoost kodanikele ja sinna võtmine annab põhjust pidutsemiseks. Seega polegi midagi imestada, et Türgi valitsus keeldub tunnustamast inimese põhiõigust väeteenistusest süümelistel kaalutlustel keelduda.

Olles aga Euroopa Nõukogu liikmesriik ning olles võtnud vastu Euroopa inimõiguste konventsiooni kui osa oma riigi seadusest, on Türgi kohustunud pidama kinni Euroopa normidest. Pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja otsust asjas Bajatjan vs. Armeenia on Türgi Euroopa Nõukogu ees ametlikult kohustatud tunnustama süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keeldumise õigust. Kuna aga Türgi seda õigust ei tunnusta, tuleb sealsetel väeteenistusest keeldujatel selle tõttu kannatada.

Viimase 10 aasta jooksul on 55 Jehoova tunnistajast meest pöördunud Türgi valitsuse poole palvega tunnustada nende õigust süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keelduda. Need palved on aga tagasi lükatud ning neid mehi on korduvalt kohtulikule vastutusele võetud, neile on suuri trahve määratud ning mõned neist on pidanud aastaid vangis istuma. Praegu on väeteenistusest keeldumise pärast kohtu all 15 Jehoova tunnistajast noormeest, keda on varemgi sama asja eest vastutusele võetud.

”Ma ei usu, et võimsal riigil oleks mingit õigust sundida mind minema vastuollu Piibli järgi õpetatud südametunnistusega ja Jumala inspireeritud sõnadega kirjakohas Jesaja 2:4, millele pean oma kohuseks kuuletuda.” Selles tuntud piiblisalmis, mis on raiutud ÜRO peakorteri ees olevasse kiviseina New Yorgis, öeldakse, et inimesed, kes on sõja vastu, „taovad oma mõõgad atradeks ... ja nad ei õpi enam sõdima”. Nii selgitas 25-aastane Türgi kodanik Feti Demirtaş, miks ta on valmis pigem loobuma oma vabadusest ja minema vangi kui teenima sõjaväes. Jehoova tunnistajana usub Feti kindlalt, et kuulata tuleb Piibli järgi õpetatud südametunnistuse häält. Sel põhjusel on Fetit kümme korda kohtulikule vastutusele võetud ning ta on olnud vangis üle pooleteise aasta.

Kui Feti esimest korda arreteeriti, käskis seersant tal panna selga sõjaväevormi, kuid Feti keeldus, kuuletudes oma südametunnistusele. Seepeale lasi baasi komandör Feti 400 mehe ette tuua ning käskis jälle tal sõjaväevormi selga panna. Feti keeldus taas. Selle esimese vangistuse ajal vangivalvurid sõimasid teda ning peksid teda jalgadega vastu pead, käsi ja jalgu, samuti lõid nad teda näkku.

Kui Feti 2006. aasta aprillis viiendat korda arreteeriti ja vangi pandi, sundisid valvurid teda end pesuväele võtma, et ta saaks vormi selga panna. Kui ta seda ei teinud, panid valvurid ta neljaks päevaks kartserisse. Et tema tahet murda, aheldasid nad ta ööseks käeraudadega voodi raudvarva külge, päevaajaks aga trellide külge. Feti räägib: „Olin kogu päeva hirmul ega saanud öösel und, sest tundsin tõelist ja lakkamatut hirmu selle ees, mis laadi vägivallatsemise ohvriks ma veel võin langeda. Kuigi olin ränga kohtlemise tõttu emotsionaalselt kurnatud, jäin otsusekindlaks juhinduda oma südametunnistusest.”

Aastal 2007 esitas Feti Demirtaş Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse, milles ta väitis, et Türgi valitsus rikkus tema kui süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keelduja õigusi, kui mõistis ta vangi. 17. jaanuaril 2012 tegi Inimõiguste Kohus teatavaks otsuse Feti kasuks. Kohus kinnitas, et Fetile oli saanud osaks ebainimlik ja alandav kohtlemine, mis põhjustas ränka valu ja kannatusi. Samuti kinnitas kohus, et Euroopa inimõiguste konventsioon tagab õiguse sügavate usuliste veendumuste alusel väeteenistusest keelduda. *

Pärast kohtu selget seisukohavõttu selles asja lootis Feti, et Türgi võimud lõpetavad tema kohtuliku jälitamise. Türgi valitsus maksiski talle kooskõlas Inimõiguste Kohtu otsusega 20 000 eurot kahjude ja kulude eest. Ent kõigest neli kuud pärast seda, kui Inimõiguste Kohus oli kohtuasjas Feti Demirtaş vs. Türgi otsuse langetanud, mõistis Türgi sõjaväekohus ta väeteenistusest keeldumise pärast taas kaheks ja pooleks kuuks vangi. Feti andis sisse apellatsiooni, mis on praegu sõjaväekohtus menetlemisel.

Türgi on ignoreerinud ka ÜRO Inimõiguste Komitee hiljutisi direktiive. Aastal 2008 esitasid sellele organile kaebuse Jehoova tunnistajad Cenk Atasoy ja Arda Sarkut. Nad väitsid, et Türgi võimud rikkusid nende õigusi, kui lasid neid väeteenistusest keeldumise pärast korduvalt kohtulikult vastutusele võtta. 2012. aasta 29. märtsi arvamusavalduses märgib ÜRO Inimõiguste Komitee, et nende meeste „keeldumine kohustuslikust väeteenistusest johtub nende usulistest tõekspidamistest” ning et „sellest tulenev kohtulikule vastutusele võtmine ja süüdimõistmine tähendab nende südametunnistusevabaduse rikkumist ning eirab [kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise] pakti 18. artikli lõiku 1”.

Kuidas on Türgi võimud neile selgesõnalistele direktiividele reageerinud? Nad ootavad endiselt, et need kaks süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keeldujat iga nelja kuu järel * sõjaväekutse peale kohale ilmuksid. Vastasel juhul ähvardavad neid kohtulikule vastutusele võtmine ja suured trahvid.

Türgi Jehoova tunnistajad on kindlalt otsustanud elada Piibli käsu järgi armastada oma ligimest. Kui võimud esitavad kutse väeteenistusse, tuleb igal Jehoova tunnistajal ise otsustada, kuidas ta sellele reageerib. Feti Demirtaş ja teised Jehoova tunnistajad on jõudnud otsusele, et relvakandmine tähendab eeltoodud Piibli käsu ja oma südametunnistusega vastuollu minemist.

Need noormehed ootavad, et valitsus täidaks oma seaduslikke kohustusi. Euroopa Inimõiguste Kohus ja ÜRO Inimõiguste Komitee ootavad, et Türgi hakkaks järgima nende otsuseid ja direktiive, mis tähendaks, et Türgi võimud peaksid hakkama tunnustama õigust väeteenistusest süümelistel kaalutlustel keelduda. Kuni Türgi seda ei tee, ei mahu ta põhiliste inimõiguste austamises Euroopa Nõukogu raamidesse.