Miljonid kristlased tunnevad, et nende südametunnistus keelab neil relva kanda, ning paljud riigid tunnustavad nende õigust sõjalises tegevuses mitte osaleda. ÜRO inimõiguste nõukogu on seisukohal, et selline õigus peab olema ka Türgi kodanikel.

29. märtsil aastal 2012 tegi see nõukogu otsuse kahe Türgi kodaniku kasuks. Mõlemad mehed, Cenk Atasoy ja Arda Sarkut, on Jehoova tunnistajad, kes keelduvad sõjaväeteenistusest oma religioossete veendumuste tõttu.

Atasoy ja Sarkut on esitanud valitsusametnikele korduvalt palvekirju, selgitades oma südametunnistusel põhinevat otsust, ning nad on pakkunud välja, et võivad osaleda tsiviilteenistuses. Siiski on nendele meestele tugevat survet avaldatud, et nad astuksid sõjaväkke. Kui sõjavägi ähvardas esitada kriminaalsüüdistuse ülikooli vastu, kus Sarkut õppejõuna töötas, jäi ta ilma oma töökohast.

Inimõiguste nõukogu teatas oma otsuses, et õigus keelduda sõjaväeteenistusest süümelistel põhjustel on „lahutamatult seotud isiku mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusega”, mida nõuab Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 18. Veel otsustas nõukogu, et selline õigus „vabastab iga isiku kohustuslikust sõjaväeteenistusest, kui see pole vastavuses isiku religiooni või veendumustega.”

Veidi aega varem on teinud kaks sarnast otsust Euroopa Inimõiguste Kohus. Ühel juhtumil leidis see kohus, et „alternatiivteenistuse puudumine Türgis on vastuolus õigusega süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keelduda”, mida nõuab aga Euroopa inimõiguste konventsioon.

Süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keeldumisel on sama pikk ajalugu kui kristlusel. E. W. Barnes kirjutas oma raamatus „The Rise of Christianity”: „Kui vaadata hoolikalt üle kogu olemasolev info, siis on näha, et kuni Marcus Aureliuse valitsemisajani [Rooma keiser aastatel 161–180 m.a.j] ei saanud ühestki kristlasest sõdurit ning ükski sõdur, kes sai kristlaseks, ei jäänud sõjaväeteenistusse.”